Hanna blogi

Esimest korda elus avastasin ma Vanemuise poolt selle piletisaju, ehk siis teatripiletid olid -30%.  Kestis see aktsioon 3 päeva, meil oli lausa see raamatuke mängukavaga postiga koju tulnud ja kuigi mul oli aega seda umbes nädalake sirvida, siis mina ärkasin alles siis kui see pileti sadu hakkas lõppema- ehk 20 minutit ennem südaööd. Alles siis mõtlesin et hmm, teater mulle ju nagunii meeldib ja kui veel natukene soodsamalt saab, siis on see ju igati võit. Hakkasin siis kiiresti googeldama, tegelikult oli päris palju huvitavaid asju, kuid paljud neist oli sadamateatris ja mul on selline kiiks, et sadamateater ei ole päris teater. Noo lihtsalt ei ole, ma ei saa seda feelingut kätte, õige on ikka  suur või väike Vanemuine, vot see paneb pingutama ja selle nimel võib küll tund aega lokke vorpida :D Igatahes kuidas ma siis nii kiiresti endale piletid leidsin oligi, et välistasin kõik sadamateatri omad, peale selle lahutasin maha kõik laste etendused, ja niimoodi leidsingi paar...

Ütlen ausalt, et on olnud suht raske periood seljataga, see ka põhjus, miks ma pole tahtnud siia midagi kirjutada, postitused oleksid tulnud ülimalt negatiivsed. Ei taha midagi ära sõnuda aga nüüd läheb vaikselt juba paremuse poole ja isegi kokad on tähelepannud, et ma jälle naeratan, vana Hanna hakkab vaikselt nägu näitama.. aga see selleks. Tegelikult olen ma ammu juba tahtnud rääkida natukene eri rahvustest ja nende kummalistest käitumisest, minu kui teenindaja seisukohast. Taiwanid-  Söömisel on nad hästi räpased, kõik lauad on nende toidu jääke täis ja pärast on nagu maavärin üle käinud. Muidu on sõbralikud, kui sa ühelt taldriku ära võtad siis kõik ulatavad enda taldrikud ja sellel hetkel võiks küll olla mul rohkem kui kaks kätt. Hommikuti söövad nad palju puuvilju ja õhtuti on nende lemmikud krevetid ja krabi laadsed. Kui normaalne inimene piirdub ühe taldriku täiega, siis nad söövad kolm ja siis võtavad ka juurde, ja pool kukub loomulikult laua alla, mida saad hiljem...

Minu esialgne plaan oli eilsega tegelikult kodus passida, puhata, pesta pesu ja vaimselt valmistada ennast ette raskeks töö nädalaks, mis hõlmab kokku 8-t päeva tööorjana. Tulemus oli aga midagi muud, kutsuti mind hoopis matkama. Proovi siis nii magusast pakkumisest keelduda, sest üksi väga ikka matkama ei viitsi minna. Ja nii siis minu lebopäevast kujunes hoopis täielik kaloripõletamise rünnak ja pesupäeva asemel tegin ainult ühe kiire töösärgi pesu:D. Aga jah neljakesi me selle matka ette võtsime. Mina, Ahto, Liina ja Kati. Õnneks läksime alles peale lõunat, nii et sai vähemalt korralikult välja magada. Ilmaga vedas ka ikka täiega, sest oli täpselt selline paras: ilma vihma ja ilma päikseta.  Matk ülesse kulges poole aeglasemalt kui matk alla, sest näiteks alguses olid segavad faktorid mustikad. Kõik kohad olid mustikaid täis ja me peatusime iga 2 meetri taga, et jälle mustikaid nosida. Käed ja suud olid kõik sinised, kohe näha, et olime hingega asja kallal, isegi Liina j...

Minu lapsepõlve kõige ehtsamad mälestused on ikka seotud suvest, kui olime emapoolse vanaema juures maal. Kuigi meil maal oli hullult suur maasikapõld, mustsõstraid, punasõstraid, kirsse ja kõike muud head ja paremat, siis ainuke asi mida meil pole väga kunagi seal olnud on aedvaarikad, võib-olla üks-kaks taime oli terve kindluse peale ja sellegi marjad sõid linnud ennem ära, kui Hanna lõpuks jaole sai. Nii et minu enamus vaarika kogemusi jääb sinna metsa kanti. Siis pole imestada, et just need metsvaarikad on need, mis toovad mulle erilist nostalgilisust. Mul tuleb meelde, kui ma käisin emaga vaarikal, sest ma polnud nõus koju jääma. Ma olin päris pisike ja ema võttis lausa mulle mu väikese sünteka metsa kaasa, et ema saaks rahus mingi aeg marju korjata. Istusin kusagil kännu otsas, mind oli lihtne ülesse ka leida, seal kus see kassikontsert oli, seal oli ka see marakratist Hanna. Vaesed metsloomad, nemad pidid küll minu pärast vist teise metsa otsa kolima tol päeval. * Ma mäle...

Kui ma Eestist tulin, mõtlesin ma kurvalt, et näe ei saagi see aasta metsa mustikale minna, ega kodu marju süüa, siis aga meenutasin endale eelmise aasta suve ja pidin tõdema, et ei mäletagi seda väga suve all, sest kordagi metsas ei saanudki käia ja enamus aja olin linnas ja töötasin ennast segaseks, ning suve kui sellise rõõmud jäid ikka väga napiks. Kuigi ma tulin siia Norra ikka eelkõige raha kogema, on see praegu veel vähemalt mulle kui puhkus. Jah ma olen juba vingunud, et see on veel igavam kui Räpina ja täielik maakolgas, aga see on looduses. Ja kõik see, mis eelmine aasta jäi linna tõttu välja on see aasta mul käe jala ulatuses olemas ja kuna peale tööd pole nagunii midagi targemat teha, üritan käija üsna palju jalutamas. See kant on niii vaikne ja meenutab Peedu suvila rajooni( Elva kandis), kus inimestel on ainult suviti suvekodud. Linnas näeb üksikuid inimesi kõndimas ja tavaliselt on need turistid. Kuid võrreldes selle suvila rajooniga on vaated ikka meeletult ilusad. ...

Peale seda kui ma blogi kirjutamise lõpetasin, magasin ma paar tundi bussis. Kui ennem seda ma olin juba piisavalt vaimustuses sellest loodusest, siis mida lääne poole sõitsime seda ilusamaks vaade läks. Lõpuks oligi ainult mägi mäe taga kinni, igal pool mäest alla voolasid kosed ja üleüldse nii ilus ja maaliline oli kõik. Miks ma üldse peale 2 tunnist magamist ülesse ärkasin oli see, et buss pidurdas hästi äkiliselt. Põhjus oli siis sellepärast, et üks tark lambakari suutis keset maanteed tee nahaalselt ära blokkida, üks läheb tee äärde, siis tuleb teine, et jumala eest ükski auto mööda ei saaks. Tahtsid vist varakult lambapraeks saada.  Peale selle pean ära mainima, et noo ma ei saa aru kuidas Norrakad suudavad siin sõita. Reaalselt, teed on nii kitsad ja käänulised ja siis ka kurvis väga hoogu maha ei võeta, ausalt see, et ma ilusasti kohale jõudsin oli küll paras ime. Need teed tunduvad rohkem ühele, kui kahele autole, päris mitu korda nägin sellist olukorda et vastu tuli ka...

Kolm kuud on möödunud sellest kui ma Eesti tulin. Selle aja jooksul suutsin Eesti eluga täielikult kohaneda, leida töö ja isegi pidada 2 kuud magusast eemale:D Mul on alati olnud see blogimine nii, et kui on midagi põnevat siis kirjutan, kuid kui ei ole siis tiksub mu blogi surmvaikuses.  Aga tegelikult see ei tähenda, et mu elu igav on olnud, oh ei! Olen oma vabadel päevadel täiel rinnal suve nautinud, loodus kaunites kohtades käinud ja palju-palju trenni teinud ja kõike muud, aga need hetked on läinud lihtsalt nii kiiresti ja blogini pole need kahjuks lihtsalt aja tõttu jõudnud. Aga ilmselgelt peab ju midagi olema, et Hanna jälle blogima hakkas. Eks paljud juba teavad ja need kes veel ei tea saavad nüüd siis teada. Nimelt leidsin ma endale ühel ilusal õhtul töökaaslase sõbranna kaudu endale Norra töö. Jah tutvused on ikka ühed vinged asjad!!:D Ega mul pikalt aega polnudki, sain selle pakkumise 29ndal mail, paar päeva hiljem oli lennupilet olemas ja lahkumis avaldus töö juu...

Nüüd ei ole enam pikalt bloginud, kuid enamik teab, et Hannake on jälle kodumaal. Jõudsin siis Märtsi alguses tagasi, Kõige suurem põhjus, miks ma tagasi tulin oli see, et sain mango sapi käest suure põletus haava, kes pole eelmist postitust lugenud, siis mangosi korjates eritab mangopuu vedeliku, mis nahale kokku puutes tekitab põletushaavi ja lausa põletus ville. Kuigi tegin tööd väga ettevaatlikult, siis kuidagi see vedelik sattus minu jala peale, Päris korralikult villid tulid peale, kuid aja pikku see hakkas paranema ja kõik tundus,et on ok, Kuid ühel päeval hakkas see edasi liikuma, kuigi mango vedeliku sain ainult jalale, liikus see edasi säärte peale ja isegi teise jala peale, punnid olid suured ja väga sügelevad ja põletavalt punased. Esialgu arvasin, et tegemist on allergiaga, aga kuna allergia rohuga midagi paremaks ei läinud, siis läksin arsti juurde. Arstiga oli ka selline asi, et nii pea kui ütlesid et oled seljakoti rändur, ei olnud neil sinu jaoks vaba aega, lõpuks tu...

Teate kui siiber mul on sellest, et iga jumala päev sajab vihma. Mul vaikselt kaob juba see tunne ära, et ma olen Austraalias. Kas ikka olen? Ilm muutub  sama kiiresti nagu Eestis: ükshetk sajab nagu oa-varrest, siis paistab päike, peale seda otsustab ilm, et aitab nüüd on vaja korraliku äikese tormi ja siis kolmas hetk paistab päike ning tuleb isegi vikerkaar tagatipuks välja. Mis aga välja tuli on see, et praegu ongi siin igaaastane wet-season ehk see on täitsa normaalne, et iga päev sajab vihma ja palju äikest ja vähe päikest:D. Palju õnne mulle!!  Ega mul muidu väga vahet poleks, aga töö kannatab selle all ikka päris korralikult, see on see puuviljade korjamine ja no teiseks sellist ilma saan ma Eestis igapäevaselt tunda, nii et kus oled mu kullakallis Austraalia päike? Eelmine nädal sain tööd teha ainult 2 päeva ja sealhulgas eilne töö päev oli ainult 3,5 tundi pikk, sest ilm otsustas jälle nii ära keerata. Aga see eilne torm oli ikka võimas ja ma nautisin seda täie...

Jälle on pikk vahe sisse jäänud ja üritan lünke natukene täita. Jaanuari alguses liitusime jõusaaliga. Saime sellise soodus pakkumise, et 2 kuud 120 taala, kui muidu oleks juba ainuüksi üks kuu läinud maksma 99 taala. Nii otsustasime me kõik kolm enda jalad jõusaali poole sättida- mina, Rain ja Dan. Dan oli siis kolmas seljakotirändur, kes elas meiega samas kohas. Kuid kahjuks ta lahkus juba nädala pärast, aga selle nädalaga saime väga headeks sõpradeks ja inglise keelt saime ka ikka korralikult praktiseerida. Kui ma liitusin siis ma olin ikka jõusaalist nii vaimustuses, sest see oli ju minu esimene korralik jõusaali kogemus. Tartus olles oli see minujaoks liiga kallis lõbu. Eks see esimene kord oli minule ka ikka kõige naljakam tegelikult. Ma tundsin ennast nagu elevant portselani poes. Midagi ma teha ei osanud ja kõik masinad olid minu jaoks nii võõrad, kuid õnneks mu mõlemad kaaslased olid seevastu vanad kalad ja ilusasti koolitati mind ka välja. Kui ma midagi valesti tegin siis s...