Kohutav õnnetus või hoopis õnnelik juhus? Ja hästi palju sidruneid:D

Jälle on pikk vahe sisse jäänud ja üritan lünke natukene täita.
Jaanuari alguses liitusime jõusaaliga. Saime sellise soodus pakkumise, et 2 kuud 120 taala, kui muidu oleks juba ainuüksi üks kuu läinud maksma 99 taala. Nii otsustasime me kõik kolm enda jalad jõusaali poole sättida- mina, Rain ja Dan. Dan oli siis kolmas seljakotirändur, kes elas meiega samas kohas. Kuid kahjuks ta lahkus juba nädala pärast, aga selle nädalaga saime väga headeks sõpradeks ja inglise keelt saime ka ikka korralikult praktiseerida.
Kui ma liitusin siis ma olin ikka jõusaalist nii vaimustuses, sest see oli ju minu esimene korralik jõusaali kogemus. Tartus olles oli see minujaoks liiga kallis lõbu. Eks see esimene kord oli minule ka ikka kõige naljakam tegelikult. Ma tundsin ennast nagu elevant portselani poes. Midagi ma teha ei osanud ja kõik masinad olid minu jaoks nii võõrad, kuid õnneks mu mõlemad kaaslased olid seevastu vanad kalad ja ilusasti koolitati mind ka välja. Kui ma midagi valesti tegin siis sai alati ennast hästi välja vabandada sellega, et noo sorry ma olen ju uus:D.
Miks mulle meeldib see jõusaal on see, et on avatud 24/7 ja kõikidel on oma kiipkaart, millega saad sisse minna kuna iganes soovi. Nii, et mine kas või kell kolm öösel.
Jõusaal on meil elamis kohast 25 minuti jalutuskäigu kaugusel, meile probleemi see esialgu ei valmistanud, sest käisime ju autoga.
Kuid kauaks seda rõõmu ei olnud, kuna esimesel jõusaali nädala laupäeval kui läksime hommikul tööle juhtus meil kohutav õnnetus. Algas see siis nii, et olime peaaegu tööl ja üks lind lasi meile läraka tuuleklaasi peale, Rain lasi klaasipesu vedeliku ja täpselt siis kui oli natukene halvem nähtavus tänu klaasipesu vedelikule ja kojameestele, siis järgmine hetk oli PÕMAKI, suur emane känguru jooksis täpselt see hetk autole ette ja tal oli veel pisikene kukrus, mõlemad said hetkega surma. Auto kapott lendas kohe meile tuuleklaasi, nii et klaas oli täiesti ämblik. Õnneks kraavi ei sõitnud ehmatusest, sest Rain oli roolis:D. Aga jah auto esiots oli ikka päris sodi: radiaator oli kõver, ja yks esi tuli sodi+ klaas ja kojamehed ja kapott, nii et kogu kupatus. Aga meie olime täiesti terved, mitte ühtegi kriimu. Ja see oli tõsiselt õnnelik õnnetus ja võib väita, et see kapott päästis meie elu. Sest kui see oleks alla jäänud oleks känguru meile sisse lennanud, mis oleks võinud palju halvemini lõppeda.
Loomulikult see hetk me ei mõelnud midagi positiivset. Meel oli nii must ja tööl muud ei mõelnud kui ainult auto mõtteid ja et mis oleks kui... Aga ega oleksid-poleksid ei aita midagi, sellest hetkest olime jalamehed. Kuna meil on väga toredad töökaaslased, siis tööle saamine lahenes väga hästi, natukene kütuse raha ja ei mingit üleliigset muret. Trenni ja poodi hakkasime ka jala käima ja vot see on alles trenn. Pool tundi jõukasse, teed trenni, käid poes ja siis veel tassi need rasked toidukotid veel koju ka.
Kui tagasi auto teema juurde tulla siis õnneks tegime me kindlustuse kui auto ostsime. Eks me mõtlesime päris kaua, et kas on mõtet või ei ole, sest ega see ju odav lõbu ei olnud, üle 800 taala. Ja just jaanuari alguses sai rego ka otsa ja me ostsime pooleks aastaks uue rego 400 taala ja seda saime nautida täpselt 6 päeva, irooniline või mis?
Umbes nädala ajasime kokku neid asju. Tuli välja, et korda nad meie autot ei tee, kuna kahju oli liiga suur. Seega saime remondi asemel raha. Kindlustuse tegime 3600 taala peale. Algul mõtlesingi, et ohh 3600 laovad kätte ja elu nagu lill, sest auto eest maksin ju 2000. Aga tegelt oli jah nii, et esiteks läks meie auto hindamisele. Kuna väljast oli see paras parsaan, siis me kartsime, et palju sealt ei tule, kuid meie üllatuseks hinnati auto väärtuseks 3000. Sealt läks maha 850- see on raha, mida peab maksma kui õnnetus juhtub. Kuna auto oli Raini nimel ja tema sõidu kogemus on olnud pikem oli selletõttu summa väiksem ehk 850. Oleks minu nimel, oleks pidanud natukene üle tuhande maksma. Nii et hästi läks. Peale selle saime veel rego raha ka tagasi, kõik 100 % saime, isegi dollari rohkem kui maksime:D
Ja nüüd kui natukene mõelda läks ikka kõik väga hästi. Esiteks see päästis meid peavalu eest kuidas tulevikus auto maha müüa ja vaevalt oleksime saanud sama hinnaga seda teha kui me selle ostsime ja rego raha poleks ju ka tagasi saanud. Eelmine omanik müüs seda autot 2 kuud, ennem kui tuli kaks hullu ja ostsidki selle plönni ära. Kuid tegelikult mootor oli väga super, midagi selle ajaga katki ei läinud ja sõitis tulest ja veest läbi. Teine asi oli see, et kuna auto oli Raini nimel oleksime saanud auto maha müüa ainult koos Rainiga. Kuid Rainil hakkas suur jama hambaga ja ta pidi kiiremas korras Eestisse sõitma, ehk siis üleeile saatsin ta rongi peale. Ja vaevalt me oleks 1-2 päevaga autost saanud vabaneda. Igatahes kõik laabus nii ideaalselt, poleks uskunud, et üks õnnetus võiks muutuda hoopis õnnelikuks juhuseks.
Kuid jah nüüd siis olen jälle üksinda, aga ma ei kurda, töö on olemas, elamine kaa ja elu ikka ilus ja loomulikult üüber kuum kliima:D.
Muide meil sai lychee hooaeg läbi eelmise nädala algusega. Ja nüüd olen juba sidruni lainetes.
Tehti siis veel grillpidu. Saime tasuta süüa ja juua. Üks töötaja tegi no niii head juustukoogi, et ma sõin ennast lolliks ja siis õhtul nutsin kaalu peal ja mõtlesin, et oli seda siis vaja. Aga oli, sest nüüd tean, et Aussid oskavad väga häid kooke vorpida ja siis pole isegi ime, et ülekaalulisus siin probleemiks on.
Kuigi lychee hooajal ma ikka vahest vingusin kaa, sest tööd oli niii palju, siis nüüd tagant järgi mõeldes ja võrreldes oli lychee töö palju lihtsam, mulle meeldis see, et sai iga päev tööd teha( sellepärast polnudki aega blogida:D), samuti alustasime juba kell 5 hommikul korjamisega ja hiljemalt 9 olime varju all ja sorteerisime neid. Ja isegi vihmaga sai korjata ja tööd teha, kuigi sel hetkel oleks küll tahtnud kodus lebotada ja teed juua, mitte olla läbi ligunenud kassipoeg.
Sidrunite korjamisegs alustame 6.30, sellel ajal juba päike kõrgel ja kõrvetav. Samuti sidruneid korjame terve päeva, pole mingit pakkimist ja kui vihma sajab siis korjata ei saa ja nädalavahetused kah vabad. Nii et oehh igatsen küll eelmist tööd taga. Aga tegelikult pole hullu, kohaga on ikka nii vedanud. Nii suurepärane ülemus ja töötajad, kõik saavad kõigiga läbi ja mingit vaenu ega üksteise kallal närimist ei ole, samuti kui jood natuke vett või puhkad tsipsa siis see ei jää kellegile ette. Meil on väga lõbus olemine seal ja muusika ka täitsa olemas, mis nii elul viga.
Räägiks siis natukene sidrunite olemusest kaa. Eks ma arvan, et me kõik arvame samamoodi nagu seda arvasin mina, et sidruneid korjatakse kollaselt. Aga vot sul säh, ei korjata, hoopis täitsa roheliselt korjatakse. Esialgu kui jõudsime puude juurde arvasin, et need on hoopis laimid, pisikesed ja rohelised.
Meil on olemas sellised rõngad, mis on abiks korjamisel, kui sidrun on väiksem kui rõnga diameeter on sidrun veel väike, kui rõngas jääb kinni on sidrun paras ära noppimiseks. Rohelised sidrunid pannakse gaasi ruumi, kus nad tänu gaasile lähevad paari päevaga kollaseks. Aga olge mureta juba küsisin üle, gaas pole mürgine, ainult sidrunile mõjub kollastavalt:D. Ja siis meie ostame sidruneid poest ja tahame ikka kõige kollasemat sidrunit, et äkki on valmiv, aga jah tegelikult sööme enese teadmata kõik rohelisi sidruneid endale sisse:D. Võibolla peavad ikka sidrunid kollased olema just sellepärast, et me neid laimidega segi ei ajaks.
Ja need yksikud kollased sidrunid viskame lihtsalt puu alla. Noo mis nendega muud ikka teha, ega kõike ei jõua ju koju ka tassida, nii hapu teine, 1-2 sidrunit nädalaks ja piisab.
Nad müüvad karbi sidruneid 80 daalaga, nii, et täitsa tõhus ärike, kuid praegu alles sidruni hooaja algus kaa nii, et samas pole midagi imestada.
Palju ägedam on aga see, et kõrval põllul kasvavad mangod ja kõige parem on see, et isegi sidruni korjajad saavad ennast mango nägudeks süüa. Alguses ma olin kurb, sest mangode korjamine tundus nii lahe ja oleks ka pigem tahtnud neid korjata. Kuid mangodel on peal kleepuv ja kohati söövitav vedelik ja peale selle on ju mangod nii rasked, nii et jälle vedas. Kuigi ega sidrunite korjamine ka päris mee lakkumine pole, tappa saab ikkagi. Sidrunipuul on päris suured okkad, täpselt nagu kaktusel. Esimene päev ainult üks ai-ai oligi, ainult nuhtles meid nii kuis jaksas. Raini käed olid teiseks päevaks ikka väga korralikult ära kriibitud, nagu 10 kassi oleks ühe korraga kallale tulnud. Minul seevastu on tagasihoidlikumad haavad. Rain loomulikult ütles sellepeale, et kohe näha kes tegi tööd ja kes mitte. Kuid tegelikult tegin ma ikka rohkem tööd ja peale selle suutsin veel vältida sidruni okkaid, olen tubli- olen!:D