Kiire-kiire eluke..

Nonii, lõpuks siis jõudis Hanna ka lõpuks arvuti taha, ausalt, ma pole terve nädal aega isegi jõudnud läpaka kaant ülesse tõsta, rääkimata siis veel selle sisselülitamisest. Ma isegi suvel polnud nii võõras oma läpakaga kui praegusel aja perioodil.

Kuna olen päris pika lünga sisse jäänud, siis pean vist natukene seletama mis siis vahepeal juhtunud ka on.

ESITEKS-  septembri lõpus panin Selveris lahkumisavalduse laua peale ja seda tegin lihtsalt enda pärast, ma tean, et vajasin mingit sissetulekut, kuid see töö oli mulle vaimselt kui ka füüsiliselt ikka päris raske. Kui oled 12 tundi jutti tööl ja 11 tundi sellest teed täie tambiga tööd siis lihtsalt selg, käed ja ka aju ütlevad lõpuks ülesse. Ja kui peale selle on seal mõned inimesed kes on nii öelda "kõrgema palgapeal "ja käsutavad sind kui jooksupoissi a´la "sul pole nagunii muud teha, mine too mulle vett", või kui nad näevad sind niisama ilma tööta istumas, MIS ON TEGELIKULT 1 MINUT PUHKUST, siis kohe rakendatakse sulle uus tööots, et sa ometi niisama käed rüppes ei passiks. Ja loomulikult üks oluline punkt on kassavahe, kui kassa lõpus ei klapi, siis lihtsalt plekid omast taskust kinni. Kui üks päev teed 2 eurot, järgmine nädal 7 eurot, siis veel korda 2-3 eurtsi, siis jääbgi tunne, et oled vabatahtlikuna tööl. Ma ei mõista, kust otsast mul tuleb üldse see kassavahe, ükspäev tegingi 7 euri, ise ülimalt korralikult kassas olnud. Kuu lõpus mõtlesingi, et noniii Hanna, valmistu ette selleks, et sina see kuu palka ei saa, ja üritasin tuua positiivseid punkte miks töötada Selveris vabatahtlikuna ja peaaegu mittemidagi vastu saades :D. Aga kui järgmise kuu alguses palga kätte lõpuks sain, siis njaa dramatiseerisin natukene üle ja isegi täitsa elatav summa tuli. Loomulikult mingit presidendi palka ma ei saanud, ikka miinimum ja halllooo ma veel poole kohaga.. Igatahes tahtsin jõuda selleni, et peale seda esimest kuud, mõistsin, et pigem olen töötu kui töötan tegelt nii rängalt paari sandikopika nimel. Kuid kahjuks nagu ikka, on neil võimalus inimest kinni hoida veel paar nädalat, nii et viimane päev oli pühapäeval ehk eile. Ja Selveriga nüüd lõpparve ja enam ma mingisse toidupoodi eluilmas müüjaks ei lähe, mõnele sobib, aga mitte minule. Vähemalt julgesin proovida ja nüüd ühe kogemuse võrra rikkam. Ja pealegi Selveris mõni "samapalgaline"  oli täitsa tore ja nimoodi jutustades läks aeg kohe palju kiiremini, aga samas see üks + ei korva kõiki teisi miinuseid.

Nüüd aeg liikuda järgmise muudatuse juurde, läks umbes kaks päeva mööda sellest lahkumisavalduse värgist, kui juba tabas mind rõõmusõnum, et äkki saan väikese kohaga tööd. Nimelt oli vaja Konplott ehete poodi klienditeenindajat, loomulikult mina nagu 100% jaa loomulikultloomulikult, see oli nagu varandus süles, kuigi veel polnud tööd saanud. Aga peale seda kui olin " proovi tunnil" ära käinud( sest proovipäevaks seda nimetada väga ei saanud) ja ka juhataja silmis vist väga viga mul ei olnud ja töögraafik käes, siis oli küll kohe kergem hingata. Peale seda siis olin olukorras, et oman kahte töökohta+ ahjaa ärme siis kooli ära unusta+ ma käin veel iga nädal regulaarselt aeroobikas, mis mulle nagu tõsiselt meeldib, ja kui te arvate et tegemist on mingi lambi tantsimise ja suht igava ja mitte väsitava trenniga, siis peate küll sõnad tagasi võtma, kuna igakord kui ma sealt ära tulen, siis järgmised paar päeva olen paras sant kah. Üks päev tegimegi terve tund praktiliselt jõuharjutusi  tunni aja jooksul oli heal juhul 3 minutit puhkus, ja kõik ülejäänud aja vehkisime hullult trenni, järgmine päev ei saanud ma korralikult istudagi, rääkimata siis püsti tõusmisest või kõndimisest, iga samm oli tõsine AI.
Selle kiire nädala jooksul, jõudsin veel Eesti Maanteemuuseumi olemisele ka, 2014 hooaja lõpetamine. Ja mul oli tegelikult nii hea meel, et selline võimalus suvel oli seal töötada, sain uue kogemusi ja kohe hunniku uusi sõpru/tuttavaid. Kui sinna kohale jõudsin siis kohe tuli  selline nostalgia peale ja nii tore oli kõiki näha ja kuulda kuidas ka eluke veereb nii ühel teisel kui kolmandal. Õhtul loomulikult sõitsin koju tagasi, et järgmine päev tööle minna- tööhoolik selline..

Nüüd siis saite oma küsimusele vastuse, et mida ma ometi siis nii hullu teinud olen, et isegi läpaka kaant ei ole jõudnud lahti teha. Võin uhkelt öelda, et eelmise nädala töökaima inimese tiitel võiks samahästi kui mulle kuuluda. Mul läheb praegu 7mes järjestikune tööpäev:  Õnneks siis Selveriga ühelpool, kui ma kassa eile ära üle andsin, siis ma otseselt  läksin hüpates ja kareldes riideid vahetama, oo happy day..

Loodan, et nüüd läheb elu natukene rahulikumaks ja jõuan ikka vahetevahel arvuti taha midagi kirjutama. Samuti loodan, et saan selle nädalase unevõla tasutud, kuna praegu 7mendal päeval peale sellist tramburaid tunnen ma tõesti ennast nagu mahlast tühjaks pressitud sidrun, silmad lausa jooksevad vett ja uni on silmas. Täna siis üritan ometigi varem magama minna, noo vähemalt üritan, kusjuures üritamine on pool võitu;)!

 Ülimalt õnnelik, kuna just sai viimane päev läbi, ( ja ma jäin peale seda bussist maha ja kõndisin kodu poole :D oo happy day..)

Kui mõned on küsinud et kuidas minu vennal läheb ka, siis nagu te näete, hästi läheb, käib ikka mõnikord mind ka vaatamas ja lõbustamas :)

Ja, et te näeksite, ma õpin ka ikka korralikult, nii et pea suitseb lausa.. Seda võib nimetada 4-liikmeliseks rühma tööks.

Maanteemuuseumi peokesel oli jutustamist palju, te võite näha Marvinit, kes üritab kõiki sõnu teraselt meelde jätta, kuna meie jutt on lihtsalt ülimalt huvitav ja hariv :D

SMILEEE :D, Ühe kriiskava punapeaga, kes lubas juba ammu minuga kinno minna...

Selline oli siis meie AITÄH tort, võite näha lehekest kus on ka minu nimi peal, tundsin ennast ikka nii liigutatuna ja kusjuures tort oli ülimalt nämma:D