Palju ube ja vähe vaba aega
Dadaaa, Hanna võttis ennast lõpuks kokku ja otsustas olla tubli ja siia mõned read kirjutada. Pikemat aega mõlgub blogi mõttes, aga kiire on, nimelt me nüüd mõlemad kõvad töö inimesed juba nädal aega. Aga üritan siis alustada algusest:
Igatahes eelmine pühapäev lõppes meie nädala ajaline puhkus ära. Lõppes siis Brisbain'i sõiduga, et lugeda ühel üritusel Kalevipoega. Ja kuigi meil oli aega terve nädala, et seda Kalevipoega ette valmistada, siis loomulikult hakkasime sellega tegelema laupäeva õhtul. Siis selgus, et Raini kolme lehekülje asemel oli 10-ne leheküljeline romaan. Loomulikult andis Rain otsad ja oli suht mere hädas ja vingus nagu esimese klassi laps, kes ei taha aabitsat lugeda. Noo ma hea inimene läksin talle siis appi, lugesime koos tema tüki ära ja kirjutasin harilikuga kõik märkused välja ja joonisin salmid ekstra ära, mida ta ette loeks. Üritusel jäi ta aga ikka jänni, kuna minu käekiri oli nii nagu ta oli- Hanna moodi varese jalad:D
Selles Eesti kalevipoja üritusest oli nii palju kasu, et saime jälle tasuta kõhud täis pugida, ega muud ei oska selle ürituse kohta midagi öelda, toit oli heaaa.
Esmaspäevast alates aga harrastasime hobikorralist "me elame autos" paketti. Esimese öö veetsime me kusjuures täiesti suvalises pargis, seal lähedal oli jalgpalli klubi ja õnneks oli vets ka olemas ja õhtu käisime seal siia hambaid pesemas.
Selle öö jooksul sõitis politsei sealt pargist kolm korda mööda. Ja kuigi Austraalias on linnas niimoodi ööbimine ebaseaduslik, olid nad väga sõbralikud ja kui olid ära küsinud, et kes me oleme ja kust me tuleme ja ega me pole seda parsaani varastanud jätsid nad Raini rahule, sest noo mina ilmselgelt magasin nagu nott :D. Aa ning jah me ostsimegi selle auto ära, millest ma eelmine kord natukene rääkisin. Hanna maksis tuhhid kinni ja Rain sai endale, ilus elu mõnel eksole. Aga ma ei viitsinud sellega väga jamada ja noo siis mul väiksem vastutus kaa, ihhii. Ja kuigi ta on suht parsa, siis me oleme juba 800 km sõitnud sellega ja nurrub nagu kiisu:D
Igatahes jutt jäi pooleli, no me vaatasime ka töökuulutusi igapäev, kuid igale poole kuhu ma kirjutasin- mingit vastust ei tulnud, ei halba ega head. Okei oli üks koht, kuhu ma esmaspäeva hommikul sõnumi saatsin ja ütles, et induction toimub paari päeva jooksul, et kui kuupäev selgub annab meile teada. See oligi meie ainukene niidi ots, ei olnud just palju tõotav. Aga kui me olime ühe öö siis ööbinud Brisbaines täiesti suvalises pargis, otsustasime, et järgmine päev läheme linnast välja, eks linnast väljas on ka lihtsam leida tööd.
Järgmine küsimus oli, et mis suuna võtta, kuna see meie ainuke niidi ots oli tunnike sõitu läände- Laidleys, otsustasime sinna poole liikuda. Seal oli karavani park, mis maksis 18 taala öö, kuid seal oli vähemalt pesemise võimalus. Parkisime siis sinna oma liikuva elamise. Eelnevalt olime ostnud endale pisikese gaasipliidi ja saime isegi süüa valmistada, meil olid kõik nõud, potid pannid isegi olemas, luks elu missugune, ainult autos ööbida oli rets. Sest olgem ausad, auto on ikka mõeldud sõitmiseks. Öösel oli lihtsalt mega palav, aga aknaid lahti teha ei saanud kuna sääsed raiped tulid kohe sööma. Keset ööd ärkasin ülesse, selline õhu puudus, mõtlesin siis, et mis seal ikka, üks minut ust paotada pole ju patt. Ühe minuti jooksul oli aga juba kimalase lend täies hoos, kuigi mul polnud mingit valgust ega midagi, ikka leidsid mu ülesse.. Ennem magama ei saanudki minna kui tapsime need raiped ükshaaval ära ja siis oli jälle sama palav, nii et nokk kinni saba lahti situatsioon. See oli siis minu mure, miks mulle ei meeldinud autos magada, aga Rainil oli see probleem, et jalad ei mahtunud korralikult autosse, ta on ju nii pika koivaline meil- nii et jah meil oli ikka päris omamoodi katsumus see autos magamine.
Kolmapäeva hommikul otsustasin siis uurida sellelt ainsalt niidi otsalt, et kas on mingit uut infot selle töökoha suhtes. Kusjuures, see kellega ma sõnumeid saatsin oli ka eestlane, nii et omakeski mõtlesime, et kui eestlane seal ikka töötab peab olema ok koht. Saime siis ootamatult sõnumi, et see induction toimub kell 10, et kas jõuaksime, kuna olime samas linnas oli meil sõitu ainult 15 minutit. Ohh kuidas eluvaim läks kohe sisse, samal hetkel helises uuesti telefon ja pakuti veel tööd, aga ütlesin, et helistan tagasi lõunal, et käiks ennem seal kohas ikka kohal ära. Pidime panema erk kollase või oranzi töö pluusi ja kaasa võtma passi. Seal koha peal oli umbes 20 uut inimest, kes kõik tahtsid tööle minna, esialgu mõtlesin küll, et vaevalt tööle saame, kui niii palju kanditaate. Kuid kui meile tehti ekskursiooni nägin, et see koht oli ikka üüratu. Tegemist on siis köögiviljadega tegeleva kompaniiga, kes pakib köögivilju ja sorteerib neid. Ja see on lahti 24/7, ehk kaks vahetust ja töötajaid on ikka mega palju. Kusjuures 90 % on hiinlased:D. Selle hommiku pooliku jooksul kui me seal tehases ringi vaatasime helistati mulle veel kaks korda ja pakuti veel tööd nii, et kehtis täielikult vanasõna, et algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Pidime seal kohapeal veel täitma panga andmeid ja igatahes tundus, et oleme vabrikus juba omadega sees ja kui pakuti meile varjanti, et võime kohe täna tööle hakata olime kohe nõus. Ainuke asi oli see, et me polnud sellega arvestanud ja söögi varu oli suhteliselt null.. Eks proovi sa lõunal niisama istuda, kui kõik enda riisi nosivad koos maitsvate lisanditega ja mis lõhnad veel nii hästi.. oeee :D
Töötasime siis liini peal ja sorteerisime ube, sellised aedoa taolised on. Ja kui ükshetk on väga hea tempo, siis teisel hetkel tuleb neid nagu kraanist, täielik oa uputus ja kaos. Üks sorteerib ja teine paneb 10 kilo kasti sisse ja sätib liinile. Aga kui see oa uputus ikka tuli siis see kast saab nii ruttu täis ja kui sa kiiresti ei tee ajab kast juba üle ja reaalselt oad uputavad su ära. Seal on kahte sorti kaste, valged ja mustad. Mustad kastid on juba maha müüdud ja nende pealmine välimus ei pea nii kutsuv olema, aga valged kastid lähevad müümisele, nii et neid peab sättima. Ja just siis kui on mustad kastid pole mingit tempot peal ja kõik kastid tulevad nii ilusad ja siis kui valgeid peab täitma on täielik oa uputus.. Vot sellised oa probleemid meil:D
Kolmandad laovad siis kastid tornidesse ja need viiakse minema. Rain sai juba esimesel päeval seal laduda, nagu ta ise mulle ütles, et see liini töö on naiste teema, tänks täiega:D.
Meie esimene päev kestis ainult 6 tundi ja me olime nagu laibad ja täiesti läbi nälginud, kuid olime elus. Aga jah meile saadetakse sõnum kui peame tööle minema ja me oleme juba 6 päeva jutti tööl käinud. Ja kui esimesed paar päeva oli tõesti suht raske, siis nüüd oleme juba täitsa harjunud ja palk ka väga ok. Ehk siis motivatsiooni on veel täielikult. Ja täna pidi olema siis 7-mes tööpäev, kuid hommikul saime sõnumi, et meie vahetus ei peagi tööle minema. Sain siis enda kaua oodatud puhke päeva ja oii see oli ikka mõnus, usun, et homme seevastu kohe rohkem jõudu ubadega möllata:D. Muide ma olen nii tubli töötaja, et kui õhtul koju jõuan ja silmad sulen näen ikka kuidas oad silmade ees virvendavad ja kuidas ma neid sordin ja pakin.
Kui me edukalt esimese öö vastu pidasime olime tagasi seal karavani pargis ja tagasi oma auto elamises. Järgmine hommik hakkasime vaatama elamise asja. Mõtlesime, et ah kui raske see leidmine ikka on, aga teate, kui linn on selline Räpina taoline ja seal vabrikus töötab vähemalt 100 inimest+ korjajad, siis saime aru, et olukord on täitsa masendav, me käisime umbes 5-6 ööbimis kohas/ hotellid läbi ja kõik oli sajaga täis, me olime suht masendunud, sest autos on ikka väga palav olla, öösel veel saab magada mingil määral aga kui sul on öö vahetus ja pead päeval magama? Siis reaalselt peaks kusagil hämaras vetsu põrandal kerra ennast tõmbama:D Aga nii ekstreemsustesse me ei jõudnud õnneks. Rain leidis gumtreest ühe pakkumise, et oleks välja rentida tuba ja ühis kasutada siis kõik muu. Kuigi see kuulutus oli kuu aega vana otsustasin ikka helistada. Tuli välja, et see oli endiselt vaba aga kui ütlesime, et meid on kaks siis oli tunda,et kõhkles alguses. Aga saime ikkagi löögile kui ma ütlesin, et tagatis raha on ka olemas. Läksime siis kohe vaatama, kuna pidime poole tunni pärast juba tööl olema siis tegutsesime suht turbo reziimil. Meie külastus nägi reaalselt välja umbes selline, et tere, tulime elamist vaatama, oh ilus tuba, vannituba ilus, vets olemas, külmkapp kaa- me võtame selle, kuhu me saame raha panna ja kas võime oma asjad juba tuppa laduda? Ja niimoodi täpselt see oli. Seda tuba näitas üldse omaniku sõber, omaniku nägime ära alles järgmine hommik. Väga muhe vana on, selline omamoodi, aga igatahes me saime väga hea koha peale. Nägu on 100 taala nädal, ta peseb meie pesu, meie nõusi, koristab tube, saame kasutada wifit ja peale selle on ta väga hea vestlus kaaslane ja peab meid enda sõpradeks. Teises toas elab veel mingi mees, kes reaalselt on 24/7 nii pilves näoga, mingi 30-ne aastane, rinnale on tätoveeritud pull ( ta käib koguaeg särgita ringi nohh:D). Ta kas magab, töötab või sööb kiirnuudleid ja Rain nentis, et nuudli toidu kohta on tal päris hea vorm, peaks ju nuudli vorm olema:D. Ausalt ta on väga kahtlane, me kõik tahaks temast lahti saada, isegi sellele omanikule ta ei meeldi.
Kaks päeva tagasi tuli veel üks inimene juurde, jaapanlane Yuki 22, tema on ka äge ta praegu elab elutoas ja riideid vahetab garaažis. Me neljakesi saame väga hästi läbi ja see härra pull on nagu kuuvarjutus ja võib öelda, et erak - käib ainult nuudlite järel. Muide kõik me neli üürilist töötame samas kohas- irooniline või mis?
Aga okei ma lähen nüüd magama homme kell 9 lähen jälle ubadele seltsiks. Olge mõnusad ja ilusat detsembrit teile!:)
Valik hiina nimesi, ching shang shung:D. 
Kommentaarid
Postita kommentaar