Hanna blogi

Teate, selle tööga on küll nii, et siiamaani mingeid miljoneid ma pole kahjuks enda tagataskusse kogunud, põhjus on lihtne, pole piisavalt tööd, et meid tööhoolikuid rahuldada. Noo kui ikka nädala alguses on kõik suhteliselt palju tõotav ja saab igapäev tööd rabada, siis reedest pühapäevani on täielik vaikus.. Nimoodi ei saa ju mingit raha teenida. Ja praegu passime me juba neljandat päeva niisama ja paistab, et ka homme ei saa tööle minna:( Töö vähemus on tingitud sellest, et siin saab ubade aeg läbi ja see firma kolib NSW-sse, siit siis umbes 3 tunni tee lõunasse. Me peaksime ka sinna tööle saama ja töö hakkaks 22. detsembrist, kuid praegu on täielik vaikus olnud ja ei oska midagi arvata, loodetavasti ikka saame sinna tööle. Muidu Laidley, kus me elame on ikka täielik maakolgas, nii et vabadel päevadel istume ikka enamus aja kodus. Oleme üritanud näiteks taga õues päikest ka võtta, kuid ma pole kunagi väga püsiv päevitaja olnud ja üle 15 minuti vastu me ei pidanud ja kogu päevitus t...

Dadaaa, Hanna võttis ennast lõpuks kokku ja otsustas olla tubli ja siia mõned read kirjutada. Pikemat aega mõlgub blogi mõttes, aga kiire on, nimelt me nüüd mõlemad kõvad töö inimesed juba nädal aega. Aga üritan siis alustada algusest: Igatahes eelmine pühapäev lõppes meie nädala ajaline puhkus ära. Lõppes siis Brisbain'i sõiduga, et lugeda ühel üritusel Kalevipoega. Ja kuigi meil oli aega terve nädala, et seda Kalevipoega ette valmistada, siis loomulikult hakkasime sellega tegelema laupäeva õhtul. Siis selgus, et Raini kolme lehekülje asemel oli 10-ne leheküljeline romaan. Loomulikult andis Rain otsad ja oli suht mere hädas ja vingus nagu esimese klassi laps, kes ei taha aabitsat lugeda. Noo ma hea inimene läksin talle siis appi, lugesime koos tema tüki ära ja kirjutasin harilikuga kõik märkused välja ja joonisin salmid ekstra ära, mida ta ette loeks. Üritusel jäi ta aga ikka jänni, kuna minu käekiri oli nii nagu ta oli- Hanna moodi varese jalad:D Selles Eesti kalevipoja ürituse...

Otsustasin siis olla see tublike ja blogida natukene. Kuigi minu viimasest blogi postitusest pole isegi nädalat möödas, siis igapäev on olnud tegevust kuhjaga. Kui paar nädalat tagasi kurtsin, et eluke ikka nii igav, siis nüüd on selle vähese ajaga juba nii palju tegevust olnud, et ma ei jõua seda enam varsti meeleski hoida. Sellepärast otsustasingi, et pean kiiremas korras blogima. Aga alustab siis algusest. Ma sain juba nädala alguses teada, et Tom läheb reedel poissmeeste õhtule, mis pidi leidma aset Byron Bays. Ja kuna me vaatasime ikka temaga neid autosi, siis just Gold Coastil oli päris palju valikut sel hetkel. Sealt siis tuligi mõte, et miks mitte minna koos temaga, kuna kuidagi pidi sealt maakolkast ju minema saama ja mis oleks veel erilisem kui kohe ranniku äärde maanduda. Mõeldud tehtud, ajasin siis Rainiga jutud selgeks ja pidime kohtuma Byronis. Neljapäeval tegin majas siis suurpuhastust, sest õhtul kell kuus oli oodata perenaise inspektsiooni. Ta rääkis terve selle aj...

Kui esmaspäeval saime harvesteri tööga ühele poole, tegime pisikese olemise aias. Kõik peale minu olid väga õnnelikud, et see ühele poole sai ja juubeldasid õnnes ikka korralikult. Mina olin õnnelik ainult sellepärast, et sain tasuta süüa ja juua:D Meil oli kahte sorti lihapalle ja juustu ning hulgaliselt alkoholi. Kui meie ühiskonnas on pidev jutt, et eestlased on joodik rahvas ja muud väga peale peo ja pralle pole, siis tulge siia, siin on isegi suurem jooma paradiis. Iga õhtu peale tööd meestel õlled käes ja väga tähtsal kohal on ka loomulikult vein. Ainult siidreid on siin vähe, võinoh sorte on, aga enamus on ikkagi õuna omad. Ja huvitav on ka see, et siin on kõik keeratava korgiga joogid. Kui mulle esimest korda kinnine siidri pudel anti, siis minu esimene mõte oli, et mis mõttega te mulle selle kinnise annate, ma ju ei oska hammaste, tulemasina, laua või sõrmusega seda lahti koukida nagu mõnel on see kombeks. Ja siis ma vaatasin seda kinnist pudelit suht nõutult. Õnneks mulle ...

Ma istun juba tunnike teadmisega, et täna on viimane päev seda töökest. Jah kotid said otsa ja vili sai samuti põllupealt otsa, nii et finito. Peas käib ainult üks küsimus, et mis siis nüüd edasi?? Ma teadsin, et varsti-varsti on töö läbi, aga ometigi tuli see pisikese shokina, sest olgem ausad sellise lebo eluga harjub kiiresti ära, kus palka saad ainult suht istumise eest, elamine tasuta, raha raisata ei saa, sest elad kusagil maakolkas ja õhtuti ei pea isegi süüa tegema. Ja kuigi vahel ma hädaldasin, et ainult üks passimine, siis tegelikult vedas mul ikka koha ja inimestega väga.. Ja nõme on mõelda, et nüüd tuttavast keskkonnast visatakse mind välja ja peab jälle otsast peale alustama. Ja seni kuni mul pole autot ei saa ma väga enda tuleviku kujundada. Jah tänase õhtuga olen ma töötu ja täiesti jala rändur. Päris päeva pealt mind välja ei visata. Saan vähemalt kolmapäevani siin olla. Aga jah nüüd minu prioriteet nr 1 on leida auto. Ja Tomiga sai räägitud, et ta aitab mind auto ostu...

Kui eelmine nädal sai ikka korralikult tööd rabatud, siis see nädal on olnud täielik vastand,   sest esmaspäeval otsustas ilus ilm ära sõita ja tagasi pole ta kahjuks veel tulnud. Öösel välgutab-müristab ja vihma sajab ikka nii kõvasti, et magada normaalselt ei saa. Ärkasin üks öö ülesse mõttega, et nüüd küll lammutab veel vihm mu maja ära, sest oi kuidas laamendas ja lärmas. Päevad on aga kuivad kuid tuulised ja Austraalia mõistes on olnud ikka väga külm ja tuuline nädal, selline Eesti laadne suvi. Ja kui ikka tööd korralikult teha ei saa siis on kokkuvõttes ikka täitsa masendav ja igav nädal olnud. See on ka põhjus, miks ma pole enda blogi täiendanud. Sest mis ma kirjutan siia juttu a'la stiilis, kuidas ma igavusest päevad läbi sõin ja sõin. Reaalselt sõingi kõik söödava kraami ära ja nüüd siis ainult selline mitte söödav alles, nagu makaroonid ja kartulid, mida päris kolm korda päevas süüa ei taha:D Või kuidas ma laenutasin perenaise filmi riiulist filme, kuid kogemata valisin m...

Täna on juba 7-mes tööpäev ja see tähendab, et homme on palgapäev, woopwoop. Rehkenduste kohaselt saan päris korraliku summa, mis on ikka nädala kohta väga hea teenistus, nagu Kärt ütles minu kohta tabavalt enda musta huumorit kasutades, et: rich bitch:D Eks päevad on ka tegelikult pikad olnud, enamasti 14 tunnised tööpäevad, sest see on selline hooajaline töö, millega tahetakse kiiresti lõpujoonele saada ja kui ilm on hea, siis tööpäevad on pikad kaa. Sain teada, et ühte kotti läheb 250 tonni vilja ja kotte peaks tulema kokku 17. Praegu oleme 6-nda koti juures. Suurem osa müüdakse maha, osa jääb aga endale. Viljakotid peavad olema kindla joone järgi ja sirged, et neid oleks lihtne transportida. Minu tööd kiidetakse sajaga, koguaeg tuletatakse meelde, et ma teen imelist tööd. Harjumatu on nii palju kiita saada. Ma saan väga hästi läbi siinse peretütre Dimatiga, ta rääkis, et iga aasta on kotid väga kõverad olnud ja tehtud väga lohakat tööd ja et mina pidin sellekohaselt ikka väga...