Lugu kuidas ma sandiks jäin ja kuidas ehted päästsid mu naha!
Kirjutan, et detailid oleks kirjas. Räägin siis sellest, kuidas üle päeva sai minust sant ja endiselt väga õnnelik õnnetus.
Ma tegelikult pidin maale minema alles pühapäeva hommikul, aga ma sain töölt laupäeva vabaks. Ja loomulikult pani Kristjan kõik tööle. Ma tegelikult pidin kuuri värvima, aga kuna ta arvestas, et ma teen seda pühapäeval, siis laupäeval aitasin võsa lõigata.
Esialgu tegime nii, et tema lõikas ja meie lohistasime need tee äärde hunnikusse, aga hiljem oli see vedamine juba raskendatud. Ja siis mõtlesimegi uue strateegia välja, tema trimmerdas ja mina suunasin puud, et ta võimalikult lähedale saaks. Ja see toimis väga hästi. Umbes tunnikese pärast tulid tema vanemad lõunalt tagasi ja siis mõtlesime, et nemad võiksid saega eest poolt suuremad puud maha võtta, mida võsa lõikuriga nii lihtsalt ei saa. Ja sealt see asi viltu kiskuski.
Ma usun, et kui see võsa oleks mulle lihtsalt pähe kukkunud, siis ma olekski peale seda taganenud sealt metsast ja öelnudki, et nii ikka ei saa, sest ma pidin suunamisel jälgima, et vanematele pähe ei suuna. Ja kaks müra tekitajat on ikka kaks. Ja see õnnetus tõesti toimus 5 minutit peale seda uut korraldust.
Igatahes ükshetk kukkus see võsa meile pähe ja mingil x moel jäin ma trimmeri ette oma vasaku käega. Ja me kumbki siiamaani ei saa aru KUIDAS? Sest me mõlemad olime tõesti nii kaugel üksteisest. Ja kuna meil juba asi toimis hästi vähemalt tunnike, siis ilmselgelt me teadsime ka õiget kaugust. Ainus loogiline lahendus sellele oligi see, et kui võsa kaela kukkus siis keegi meist tegi, või isegi mõlemad tegime järsu liigutuse. Aga lõpptulemus oli see, et ma karjusin valust. Kristjan tõsimeeli arvas, et ju see võsa alla jäämine ajas mind karjuma:D. Ma alguses arvasin ka et, puu kukkus käe peale, aga kui ma seda vere kogust ja haava hästi korraks nägin, siis sain aru, et puu see küll polnud. Ämm tuli kohe ja kahmas mu käest hästi kõvasti kinni ja hoidis seda kõrgemal ja hakkas kamandama. Vahest oli küll tunne, et nad tirivad mu käe lihtsalt takka-tippu otsast, sest nad tirisid ja sakutasid seda korralikult. Küll räägiti, veenide läbi lõikamisest ja siis ma mõtlesin küll Kristjani süles, et äkki ongi veenid? Äkki jooksen nüüd verest tühjaks? Äkki ma ei saagi sõrmi enam liigutada? Ütlesin seda ka Krissule, et ma ei taha käest ilma jääda ja ta rahustas maha ja ütles, et ma ei jää. Ma õrnalt ikka uskumaks teda liigutasin oma sõrmi,veendumaks, et liiguvad.
Kogu selle 20 minuti jooksul kui kiirabi tuli, olin ma üllatavalt rahulik, alguses karjusin jah,aga kui Kristjan ütles, prooviksin olla rahulikult , muidu läheb pulss lakke, siis see rahustas mind maha. Õpetusi tuli igas suunas ja igatahes see, mis minu arvates kõige õigem oli too hetk, seda ma loiult kordasin.
Kiirabi ise ei hakanud õmblema, kuna haav oli ikkagi luuni, siis pidime Põlvasse sõitma ja tegema röntgeni- veendumaks et luu on korras. Nad andsid mulle tilgutiga valuvaigistit ja sain ratastooliga haiglasse sõita. Kui nad mu üle andisid valvearstile ja õdedele, siis ütlesid, et ma hästi tore patsient. Seda oli hea kuulda. Juttu rääkisin ka nendega edasi. See kuidagi rahustas ja nii olin ka tegevuses. Üldse olid nad kõik väga toredad.
Umbes pool tundi kindlasti ootasime röntgeni tädikest, sest ta oli koduses valves.
Õnneks luu oli terve. Ja siis hakkas see õmblemine pihta, süst ise oli valus ja ta tegi vähemalt mingi 5-6 süsti. Aga kui mõjuma hakkas, siis oli täitsa hea valutu seal lamada. Ma ise hoidsin silmad kinni ja ei tahtnud haava näha, sest ma ei talu selliseid asju väga :D Aga ennem seda kui ta õmblema hakkas, siis ma olin nagu" OOTA, ma tahan pilti", et siis kui on paranenud, siis ma päriselt ka näen mis see siis oli.
Peale seda ta siis hakkas õmblema ja tegelikult läks ikka päris kaua aega ja koguaeg iga õmbluse tagant ta surkis seda õmmeldut kohta ja mida lõpupoole see läks seda valusam see oli, ju siis hakkas vaikselt mõju ära minema. Ma ütlesin ka talle, et miks ta peab nii surkima, aga oli vaja.:D
Siis nad rääkisid, et ilu õmblust teha ei saa, sest ääred olid ikka päris siksakilised. Ja et kui häirima hakkab, siis ilukirurgi juurde minna võinii. Siis ma küll kartsin, et väga hull jääb, aga tegelikult pole midagi nii hull, mul ennemgi arme olnud ja pigem see kaunistab. Kui keegi märkab ja küsib siis on kohe lugu rääkida. Ega igaüks ei jää trimmeri ette :D
Kokku luges ta siis 14 õmblust. Ma tänasin neid ikka ette ja taha, kuidagi palju kergem oli olla teades, et haav on nüüd kinni.
Kell oli siis juba 18.00 ja järgmine mure oli see, et meil oli vaja paratsetamooli ja kõik apteegid olid kinni. Ei leidnudki, aga jäätist leidsime küll ja õnneks saime tabletid Kristjani sõbra käest, andis kohe terve resti, mille ma ka ühe öö-päevaga ära sõin. Ja nii täpselt kui me neile koju jõudsime, hakkas ka tuimestus kaduma. Õhtul veel otsis ämm veel mulle Võrust külmakotte ja need olid tõesti minu päästjad ja üle ühe ma neid koguaeg kasutasin.
Pühapäeva hommikul ärkasin ma mõttega, aga kus on minu ehted? Sest vasakul käel oli mul Pandora käekett ja mu stiilne sammulugeja kell. Ma olin nii kindel, et jäid kiirabi autosse, aga Kristjan arvas küll, et ju need metsas on, sest kiirabi andis isegi mu verise kinda Kristjanile tagasi, et miks siis ehteid ei andnud.
Ja nii me läksimegi metsa mu ehteid otsima. Fikseerisime õnnetus koha ja esimesena leidis ta käekella suurema jupi. Ma reaalselt hakkasin nutma, ma tean ise ka, et see tobe, aga kuidagi mõne ehtega on nii, mida sa kannad reaalselt igapäev. Kristjan kohe ütles ka, et mis ma nutan, need on ainult ehted ja see oli tõesti tõsi, sest need ehted päästsid väga suurel määral minu naha ja otsesesmõttes, luud kah!
Teisena leidsin ma oma kõveraks trimmerdatud Pandora keti, kaks jupp oli veel sealt kadunud. Ja see on selline hästi tugev ja üpriski jäme kett. Kinnitus osa oli sajaga kõver ja ketil oli üks korralik jõnks sees. Ja see oligi minu õnn, sest muidu poleks minu luu nii terve olnud. Ja tõesti, mu Pandora kett oli täpselt selle kohapeal tavaliselt, kus see sisselõige oli.
Nii, et enam ei saa Kristjan öelda, et milleks mulle seda ketti vaja on. Ta on seda tegelikult öelnud kah, ta ei ole mõistnud miks üks kett ja need jubinad nii kallid on. Aga nagu näha kallis võrdub ka kvaliteetne. Ja siis oli hea, et see kett oli ikkagi hõbedast, mille kullast, mis on pehmem.
Esimesed kaks päeva oligi kõige hullemad, nüüd on ikka valus, aga rohkem on sellised valu sähvakad, mitte konstantne valu ja sähvakate peale ma enam tablette nii kergelt ei võta, sest 14 tabletti 3 päeva peale on ikka väga palju ja päris narkariks ei taha ka hakata.:D
Kui õnnetus juhtus, siis ma olin nii õnnelik, et tegemist oli vasaku käega ja ma ei muretsenud, et äkki ma ei saa hakkama. Aga tegelikult sant on ikka olla ja vasakut kätt on ka vaja. Näiteks süües noa ja kahvliga, koti sulgemine, võileiva tegemisel, rinnahoidja panemisel.. Noo tegelikult ongi vaja kahte kätt! Ma juba neli päeva kannan ujukaid, sest see on maksimum millega ma hakkama saan ja siis on ka parajalt pusimist :D
Väga palju aitab vasaku käe asendajaks põlved. Näiteks kui tahad pudelit avada ja loomulikult teine hea abimees on Kristjan ise. Pühapäeval ma harjusin ma temaga nii ära, et kui ta esmaspäeval tööl oli, siis oli ikka suht pisar:D
Aga väikest viisi annan käele ikka koormust, et ta päris ära ei kärbuks, aga palju ei saa anda, sest see sunnik hakkab siis valutama:D
Ja kui keegi on huvitatud mu lahtise haava pildist, siis võite küsida, ma siia seda avalikult ei pane, äkki on veel nõrga närvidega inimesi.
Ma tegelikult pidin maale minema alles pühapäeva hommikul, aga ma sain töölt laupäeva vabaks. Ja loomulikult pani Kristjan kõik tööle. Ma tegelikult pidin kuuri värvima, aga kuna ta arvestas, et ma teen seda pühapäeval, siis laupäeval aitasin võsa lõigata.
Esialgu tegime nii, et tema lõikas ja meie lohistasime need tee äärde hunnikusse, aga hiljem oli see vedamine juba raskendatud. Ja siis mõtlesimegi uue strateegia välja, tema trimmerdas ja mina suunasin puud, et ta võimalikult lähedale saaks. Ja see toimis väga hästi. Umbes tunnikese pärast tulid tema vanemad lõunalt tagasi ja siis mõtlesime, et nemad võiksid saega eest poolt suuremad puud maha võtta, mida võsa lõikuriga nii lihtsalt ei saa. Ja sealt see asi viltu kiskuski.
Ma usun, et kui see võsa oleks mulle lihtsalt pähe kukkunud, siis ma olekski peale seda taganenud sealt metsast ja öelnudki, et nii ikka ei saa, sest ma pidin suunamisel jälgima, et vanematele pähe ei suuna. Ja kaks müra tekitajat on ikka kaks. Ja see õnnetus tõesti toimus 5 minutit peale seda uut korraldust.
Igatahes ükshetk kukkus see võsa meile pähe ja mingil x moel jäin ma trimmeri ette oma vasaku käega. Ja me kumbki siiamaani ei saa aru KUIDAS? Sest me mõlemad olime tõesti nii kaugel üksteisest. Ja kuna meil juba asi toimis hästi vähemalt tunnike, siis ilmselgelt me teadsime ka õiget kaugust. Ainus loogiline lahendus sellele oligi see, et kui võsa kaela kukkus siis keegi meist tegi, või isegi mõlemad tegime järsu liigutuse. Aga lõpptulemus oli see, et ma karjusin valust. Kristjan tõsimeeli arvas, et ju see võsa alla jäämine ajas mind karjuma:D. Ma alguses arvasin ka et, puu kukkus käe peale, aga kui ma seda vere kogust ja haava hästi korraks nägin, siis sain aru, et puu see küll polnud. Ämm tuli kohe ja kahmas mu käest hästi kõvasti kinni ja hoidis seda kõrgemal ja hakkas kamandama. Vahest oli küll tunne, et nad tirivad mu käe lihtsalt takka-tippu otsast, sest nad tirisid ja sakutasid seda korralikult. Küll räägiti, veenide läbi lõikamisest ja siis ma mõtlesin küll Kristjani süles, et äkki ongi veenid? Äkki jooksen nüüd verest tühjaks? Äkki ma ei saagi sõrmi enam liigutada? Ütlesin seda ka Krissule, et ma ei taha käest ilma jääda ja ta rahustas maha ja ütles, et ma ei jää. Ma õrnalt ikka uskumaks teda liigutasin oma sõrmi,veendumaks, et liiguvad.
Kogu selle 20 minuti jooksul kui kiirabi tuli, olin ma üllatavalt rahulik, alguses karjusin jah,aga kui Kristjan ütles, prooviksin olla rahulikult , muidu läheb pulss lakke, siis see rahustas mind maha. Õpetusi tuli igas suunas ja igatahes see, mis minu arvates kõige õigem oli too hetk, seda ma loiult kordasin.
Kiirabi ise ei hakanud õmblema, kuna haav oli ikkagi luuni, siis pidime Põlvasse sõitma ja tegema röntgeni- veendumaks et luu on korras. Nad andsid mulle tilgutiga valuvaigistit ja sain ratastooliga haiglasse sõita. Kui nad mu üle andisid valvearstile ja õdedele, siis ütlesid, et ma hästi tore patsient. Seda oli hea kuulda. Juttu rääkisin ka nendega edasi. See kuidagi rahustas ja nii olin ka tegevuses. Üldse olid nad kõik väga toredad.
Umbes pool tundi kindlasti ootasime röntgeni tädikest, sest ta oli koduses valves.
Õnneks luu oli terve. Ja siis hakkas see õmblemine pihta, süst ise oli valus ja ta tegi vähemalt mingi 5-6 süsti. Aga kui mõjuma hakkas, siis oli täitsa hea valutu seal lamada. Ma ise hoidsin silmad kinni ja ei tahtnud haava näha, sest ma ei talu selliseid asju väga :D Aga ennem seda kui ta õmblema hakkas, siis ma olin nagu" OOTA, ma tahan pilti", et siis kui on paranenud, siis ma päriselt ka näen mis see siis oli.
Peale seda ta siis hakkas õmblema ja tegelikult läks ikka päris kaua aega ja koguaeg iga õmbluse tagant ta surkis seda õmmeldut kohta ja mida lõpupoole see läks seda valusam see oli, ju siis hakkas vaikselt mõju ära minema. Ma ütlesin ka talle, et miks ta peab nii surkima, aga oli vaja.:D
Siis nad rääkisid, et ilu õmblust teha ei saa, sest ääred olid ikka päris siksakilised. Ja et kui häirima hakkab, siis ilukirurgi juurde minna võinii. Siis ma küll kartsin, et väga hull jääb, aga tegelikult pole midagi nii hull, mul ennemgi arme olnud ja pigem see kaunistab. Kui keegi märkab ja küsib siis on kohe lugu rääkida. Ega igaüks ei jää trimmeri ette :D
Kokku luges ta siis 14 õmblust. Ma tänasin neid ikka ette ja taha, kuidagi palju kergem oli olla teades, et haav on nüüd kinni.
Kell oli siis juba 18.00 ja järgmine mure oli see, et meil oli vaja paratsetamooli ja kõik apteegid olid kinni. Ei leidnudki, aga jäätist leidsime küll ja õnneks saime tabletid Kristjani sõbra käest, andis kohe terve resti, mille ma ka ühe öö-päevaga ära sõin. Ja nii täpselt kui me neile koju jõudsime, hakkas ka tuimestus kaduma. Õhtul veel otsis ämm veel mulle Võrust külmakotte ja need olid tõesti minu päästjad ja üle ühe ma neid koguaeg kasutasin.
Pühapäeva hommikul ärkasin ma mõttega, aga kus on minu ehted? Sest vasakul käel oli mul Pandora käekett ja mu stiilne sammulugeja kell. Ma olin nii kindel, et jäid kiirabi autosse, aga Kristjan arvas küll, et ju need metsas on, sest kiirabi andis isegi mu verise kinda Kristjanile tagasi, et miks siis ehteid ei andnud.
Ja nii me läksimegi metsa mu ehteid otsima. Fikseerisime õnnetus koha ja esimesena leidis ta käekella suurema jupi. Ma reaalselt hakkasin nutma, ma tean ise ka, et see tobe, aga kuidagi mõne ehtega on nii, mida sa kannad reaalselt igapäev. Kristjan kohe ütles ka, et mis ma nutan, need on ainult ehted ja see oli tõesti tõsi, sest need ehted päästsid väga suurel määral minu naha ja otsesesmõttes, luud kah!
Teisena leidsin ma oma kõveraks trimmerdatud Pandora keti, kaks jupp oli veel sealt kadunud. Ja see on selline hästi tugev ja üpriski jäme kett. Kinnitus osa oli sajaga kõver ja ketil oli üks korralik jõnks sees. Ja see oligi minu õnn, sest muidu poleks minu luu nii terve olnud. Ja tõesti, mu Pandora kett oli täpselt selle kohapeal tavaliselt, kus see sisselõige oli.
Nii, et enam ei saa Kristjan öelda, et milleks mulle seda ketti vaja on. Ta on seda tegelikult öelnud kah, ta ei ole mõistnud miks üks kett ja need jubinad nii kallid on. Aga nagu näha kallis võrdub ka kvaliteetne. Ja siis oli hea, et see kett oli ikkagi hõbedast, mille kullast, mis on pehmem.
Esimesed kaks päeva oligi kõige hullemad, nüüd on ikka valus, aga rohkem on sellised valu sähvakad, mitte konstantne valu ja sähvakate peale ma enam tablette nii kergelt ei võta, sest 14 tabletti 3 päeva peale on ikka väga palju ja päris narkariks ei taha ka hakata.:D
Kui õnnetus juhtus, siis ma olin nii õnnelik, et tegemist oli vasaku käega ja ma ei muretsenud, et äkki ma ei saa hakkama. Aga tegelikult sant on ikka olla ja vasakut kätt on ka vaja. Näiteks süües noa ja kahvliga, koti sulgemine, võileiva tegemisel, rinnahoidja panemisel.. Noo tegelikult ongi vaja kahte kätt! Ma juba neli päeva kannan ujukaid, sest see on maksimum millega ma hakkama saan ja siis on ka parajalt pusimist :D
Väga palju aitab vasaku käe asendajaks põlved. Näiteks kui tahad pudelit avada ja loomulikult teine hea abimees on Kristjan ise. Pühapäeval ma harjusin ma temaga nii ära, et kui ta esmaspäeval tööl oli, siis oli ikka suht pisar:D
Aga väikest viisi annan käele ikka koormust, et ta päris ära ei kärbuks, aga palju ei saa anda, sest see sunnik hakkab siis valutama:D
Ja kui keegi on huvitatud mu lahtise haava pildist, siis võite küsida, ma siia seda avalikult ei pane, äkki on veel nõrga närvidega inimesi.
Sandike oma tulevases esikus seismas :D
Kommentaarid
Postita kommentaar