Kirjutamisest
Viimasel ajal olen ma jälle väikest viisi hakanud tegelema kirjutamisega, kuid siiamaani lihtsalt vihikusse sirgeldanud ja selle kirjutamisega mõistsin, et igatsen blogimist, kui kasvõi üks inimene loeb minu mõtteid, siis mu päev on korda läinud (loe: sunnin vennat lugema ja mu päev on korda läinud).
Meil on praegu koolis selline kursus nagu loovkirjutamine, sealt ma ka tegelikult enda kirjutamise tahte tagasi sain. Kuigi meil on see neljapäeviti ainsa loenguna ja ma reaalselt sõidangi ainult selle loengu pärast Tartust- Viljandisse, siis õnn, et see on tõesti huvitav aine. Huvitavaks teeb vist kõige rohkem see, et seal polegi mingisugust teooriat ja lihtsalt terve see loeng (3h), me kirjutame ja lihtsalt saab loovuse purgist välja lasta.
Esimesel korral me tegime kursusega proovi kolme minutilises kirjutamises, selle idee oli siis see, et me saime õppejõult ühe sõna ja pidime 3 minutit jutti kirjutama, mis meil seostus selle sõnaga. Kriteeriumiks oli ka see, et me ei tohi lugeda eelmiseid sõnu/ lauseid ja pastakas peab koguaeg käima ja pause ei tohi tekkida. Miks selline harjutus kasulik on, on just sellepärast, et kui sul ei ole mõtte pausi ja pead järjepidevalt kirjutama, siis sa ei saa enda aju suunata. Selle tagajärjel võib tulla välja väga ägedaid ideid- mõtteid, mida sa muidu välja ei kirjutaks, samuti võib tulla just midagi valusat- halba, mida sa oled üritanud enda ajus blokeerida ja välja kirjutades võid tajuda probleemi ja nii on lihtsam sellega tegeleda. Ja kui tõesti ei tulegi midagi välja, siis kirjutadki: mul pole ühtegi ideed aga kuna ma pean kirjutama, siis ma kirjutan siia midagi. Pärast ikka põnev lugeda:D.
Üleüldse kirjutamisega on see, et see on puhtalt kättevõtmise asi, eriti kui sul on kalduvusi kirjutamisele, siis tihti olen tabanud ennast mõtlemast, et oh kui äge idee, selle peaksin ülesse kirjutama, aga kui kohe ei kirjuta, siis see ei jõuagi kunagi paberile. Ja olen ka mõelnud alati vabanduseks, et mul ei ole aega, nüüd aga mõtlen, et see on lihtsalt üks loll vabandus, pealegi kirjutamine on palju suurema väärtusega kui lihtsalt instas, fb-s scrollimine.
Nii siis, peale loovkirjutamise tunde hakkasin ma igapäev kirjutama, päevas vähemalt kolm minutit. Võtsin ajalehe ja pastakaga võtsin pimesi ühe sõna ja sellest sõnast kinni haarates kirjutan vähemalt 3 minutit jutti. Peale sellist lahti kirjutamisest on soov veel kirjutada ja nii ongi juhtunud, et 3- minutist saab pool tundi. Sellisel juhul on juba lihtsam läpakas võtta ja blogisse midagi kirjutada, sest pool tundi pastakat käes hoida on juba suhteliselt suur pingutus- tere tulemast 21. sajandisse!
Meil on praegu koolis selline kursus nagu loovkirjutamine, sealt ma ka tegelikult enda kirjutamise tahte tagasi sain. Kuigi meil on see neljapäeviti ainsa loenguna ja ma reaalselt sõidangi ainult selle loengu pärast Tartust- Viljandisse, siis õnn, et see on tõesti huvitav aine. Huvitavaks teeb vist kõige rohkem see, et seal polegi mingisugust teooriat ja lihtsalt terve see loeng (3h), me kirjutame ja lihtsalt saab loovuse purgist välja lasta.
Esimesel korral me tegime kursusega proovi kolme minutilises kirjutamises, selle idee oli siis see, et me saime õppejõult ühe sõna ja pidime 3 minutit jutti kirjutama, mis meil seostus selle sõnaga. Kriteeriumiks oli ka see, et me ei tohi lugeda eelmiseid sõnu/ lauseid ja pastakas peab koguaeg käima ja pause ei tohi tekkida. Miks selline harjutus kasulik on, on just sellepärast, et kui sul ei ole mõtte pausi ja pead järjepidevalt kirjutama, siis sa ei saa enda aju suunata. Selle tagajärjel võib tulla välja väga ägedaid ideid- mõtteid, mida sa muidu välja ei kirjutaks, samuti võib tulla just midagi valusat- halba, mida sa oled üritanud enda ajus blokeerida ja välja kirjutades võid tajuda probleemi ja nii on lihtsam sellega tegeleda. Ja kui tõesti ei tulegi midagi välja, siis kirjutadki: mul pole ühtegi ideed aga kuna ma pean kirjutama, siis ma kirjutan siia midagi. Pärast ikka põnev lugeda:D.
Üleüldse kirjutamisega on see, et see on puhtalt kättevõtmise asi, eriti kui sul on kalduvusi kirjutamisele, siis tihti olen tabanud ennast mõtlemast, et oh kui äge idee, selle peaksin ülesse kirjutama, aga kui kohe ei kirjuta, siis see ei jõuagi kunagi paberile. Ja olen ka mõelnud alati vabanduseks, et mul ei ole aega, nüüd aga mõtlen, et see on lihtsalt üks loll vabandus, pealegi kirjutamine on palju suurema väärtusega kui lihtsalt instas, fb-s scrollimine.
Nii siis, peale loovkirjutamise tunde hakkasin ma igapäev kirjutama, päevas vähemalt kolm minutit. Võtsin ajalehe ja pastakaga võtsin pimesi ühe sõna ja sellest sõnast kinni haarates kirjutan vähemalt 3 minutit jutti. Peale sellist lahti kirjutamisest on soov veel kirjutada ja nii ongi juhtunud, et 3- minutist saab pool tundi. Sellisel juhul on juba lihtsam läpakas võtta ja blogisse midagi kirjutada, sest pool tundi pastakat käes hoida on juba suhteliselt suur pingutus- tere tulemast 21. sajandisse!
Kommentaarid
Postita kommentaar