Teatriskäik: Hea põhjatuule vastu
Esimest korda elus avastasin ma Vanemuise poolt selle piletisaju, ehk siis teatripiletid olid -30%.
Kestis see aktsioon 3 päeva, meil oli lausa see raamatuke mängukavaga postiga koju tulnud ja kuigi mul oli aega seda umbes nädalake sirvida, siis mina ärkasin alles siis kui see pileti sadu hakkas lõppema- ehk 20 minutit ennem südaööd.
Alles siis mõtlesin et hmm, teater mulle ju nagunii meeldib ja kui veel natukene soodsamalt saab, siis on see ju igati võit. Hakkasin siis kiiresti googeldama, tegelikult oli päris palju huvitavaid asju, kuid paljud neist oli sadamateatris ja mul on selline kiiks, et sadamateater ei ole päris teater. Noo lihtsalt ei ole, ma ei saa seda feelingut kätte, õige on ikka suur või väike Vanemuine, vot see paneb pingutama ja selle nimel võib küll tund aega lokke vorpida :D
Igatahes kuidas ma siis nii kiiresti endale piletid leidsin oligi, et välistasin kõik sadamateatri omad, peale selle lahutasin maha kõik laste etendused, ja niimoodi leidsingi paar asja mida ma tahaks vaatama minna. Esiteks jäi mul silma Crossroads step into to the light, see tundus nii huvitav ja teistsugune, sest tegemist on balletiga ja pidi täitsa uus tükk olema, hakkasin siis pileteid ostma kui vaatan, et esilinastus on ALLES märtsi keskpaigas. Aga kuna see jäi mulle esimesena silma, ja veel esietendusele kolmandasse ritta, siis hell yeah :D Aga kuna ma tegelikult tahtsin ikka varem ennast ülesse lüüa ja ma ikka päris märtsini kohe üldse ei malda oodata siis sirvisin veel natukene võimalusi ja leidsin kaks etendust: Hea põhjatuule vastu ja Üks mees ja kaks bossi.
Nüüd pühapäeval käisingi vaatamas Hea põhjatuule vastu, kuigi see on suht vana tükk, siis üllataval kombel pole ma sellest midagi kuulnud ja kusjuures ma isegi ei süvenenud väga näitlejatesse kui ma piletid ära ostsin, lihtsalt süžee tundus huvitav ja loomulikult minutid tiksusid ka südaöö poole :D
Kui lõpuks istusin teatris ja nägin, et osades oli Elina Purde ja Andres Mähar siis oli kohe veel põnevam. Ja tõesti ülimalt hea tükk oli, ma nüüd googeldasin ja esietendus oli 28.0.2013, nii et ilmselgelt peab olema väga hea tükk kui siiamaani saab seda näha.
Mulle meeldis selle etenduse puhul lihtsus. Lihtne, sest mängis ainult kaks inimest, miljöö oli koguaeg sama, aga nad olid nii rollis sees ja see lugu oli lihtsalt nii põnev, nauditav ja kaasahaarav. Kuigi tegemist oli draamaga, siis võin garanteerida, et nalja saab seal küll väga palju! Lõpu aplaus oli nii võimas ja nii pikk, et isegi nende näost oli näha korraliku üllatust. Kuigi mul olid käed päris tuimad ja valusad plaksutamisest, siis see oli seda väärt!
Lisan siia väikese tutvustuse, kõikidele neile, kes on samamoodi elanud metsa sees ja pole sellest tükist midagi kuulnud/näinud. Igatahes soovitan soojalt! :D
Mees ja naine kohtuvad internetiavarustes juhuslikult. Eksikombel valesse postkasti sattunud kirjast sünnib kirjavahetus, mis paisub võimsaks tundetormiks kahe inimese elus, kes ei tea teineteisest reaalselt mitte midagi – ei vanust, elukohta, ametit, juuksevärvi ega kinganumbritki. Ent ometi jõuavad nad teineteisele intiimselt väga lähedale, lähemale kui eales varem kuitahes …reaalsete partneritega.
Kaasaegses kultuuris, keset seda seksikeskset kehakultust, mis püüab armuasju käsitledes suunata meie tähelepanu pidevalt niuete piirkonda, tuletab “Hea põhjatuule vastu” meelde, et tõeline iha saab toitu just kujutlusvõimest ja meie ihalduse objektid pole mitte pelgalt seksikad kehad vaid seksikad isiksused – kehad koos mõtete, tunnete, ihade ja kõige muu inimlikuga. Tõeliste tunnetega laetud sõnad on alati seksikamad kuitahes kuulsa jalgpallitähe supermodellist kallima bikiinipildiseeriatest.
Ehk kirjaniku enda sõnadega peategelase suu läbi: „Kirjutage mulle, Emmi, kirjutamine on just nagu suudlemine, ainult ilma huulteta. Kirjutamine on suudlemine peaga!”
Kestis see aktsioon 3 päeva, meil oli lausa see raamatuke mängukavaga postiga koju tulnud ja kuigi mul oli aega seda umbes nädalake sirvida, siis mina ärkasin alles siis kui see pileti sadu hakkas lõppema- ehk 20 minutit ennem südaööd.
Alles siis mõtlesin et hmm, teater mulle ju nagunii meeldib ja kui veel natukene soodsamalt saab, siis on see ju igati võit. Hakkasin siis kiiresti googeldama, tegelikult oli päris palju huvitavaid asju, kuid paljud neist oli sadamateatris ja mul on selline kiiks, et sadamateater ei ole päris teater. Noo lihtsalt ei ole, ma ei saa seda feelingut kätte, õige on ikka suur või väike Vanemuine, vot see paneb pingutama ja selle nimel võib küll tund aega lokke vorpida :D
Igatahes kuidas ma siis nii kiiresti endale piletid leidsin oligi, et välistasin kõik sadamateatri omad, peale selle lahutasin maha kõik laste etendused, ja niimoodi leidsingi paar asja mida ma tahaks vaatama minna. Esiteks jäi mul silma Crossroads step into to the light, see tundus nii huvitav ja teistsugune, sest tegemist on balletiga ja pidi täitsa uus tükk olema, hakkasin siis pileteid ostma kui vaatan, et esilinastus on ALLES märtsi keskpaigas. Aga kuna see jäi mulle esimesena silma, ja veel esietendusele kolmandasse ritta, siis hell yeah :D Aga kuna ma tegelikult tahtsin ikka varem ennast ülesse lüüa ja ma ikka päris märtsini kohe üldse ei malda oodata siis sirvisin veel natukene võimalusi ja leidsin kaks etendust: Hea põhjatuule vastu ja Üks mees ja kaks bossi.
Nüüd pühapäeval käisingi vaatamas Hea põhjatuule vastu, kuigi see on suht vana tükk, siis üllataval kombel pole ma sellest midagi kuulnud ja kusjuures ma isegi ei süvenenud väga näitlejatesse kui ma piletid ära ostsin, lihtsalt süžee tundus huvitav ja loomulikult minutid tiksusid ka südaöö poole :D
Kui lõpuks istusin teatris ja nägin, et osades oli Elina Purde ja Andres Mähar siis oli kohe veel põnevam. Ja tõesti ülimalt hea tükk oli, ma nüüd googeldasin ja esietendus oli 28.0.2013, nii et ilmselgelt peab olema väga hea tükk kui siiamaani saab seda näha.
Mulle meeldis selle etenduse puhul lihtsus. Lihtne, sest mängis ainult kaks inimest, miljöö oli koguaeg sama, aga nad olid nii rollis sees ja see lugu oli lihtsalt nii põnev, nauditav ja kaasahaarav. Kuigi tegemist oli draamaga, siis võin garanteerida, et nalja saab seal küll väga palju! Lõpu aplaus oli nii võimas ja nii pikk, et isegi nende näost oli näha korraliku üllatust. Kuigi mul olid käed päris tuimad ja valusad plaksutamisest, siis see oli seda väärt!
Lisan siia väikese tutvustuse, kõikidele neile, kes on samamoodi elanud metsa sees ja pole sellest tükist midagi kuulnud/näinud. Igatahes soovitan soojalt! :D
Mees ja naine kohtuvad internetiavarustes juhuslikult. Eksikombel valesse postkasti sattunud kirjast sünnib kirjavahetus, mis paisub võimsaks tundetormiks kahe inimese elus, kes ei tea teineteisest reaalselt mitte midagi – ei vanust, elukohta, ametit, juuksevärvi ega kinganumbritki. Ent ometi jõuavad nad teineteisele intiimselt väga lähedale, lähemale kui eales varem kuitahes …reaalsete partneritega.
Kaasaegses kultuuris, keset seda seksikeskset kehakultust, mis püüab armuasju käsitledes suunata meie tähelepanu pidevalt niuete piirkonda, tuletab “Hea põhjatuule vastu” meelde, et tõeline iha saab toitu just kujutlusvõimest ja meie ihalduse objektid pole mitte pelgalt seksikad kehad vaid seksikad isiksused – kehad koos mõtete, tunnete, ihade ja kõige muu inimlikuga. Tõeliste tunnetega laetud sõnad on alati seksikamad kuitahes kuulsa jalgpallitähe supermodellist kallima bikiinipildiseeriatest.
Ehk kirjaniku enda sõnadega peategelase suu läbi: „Kirjutage mulle, Emmi, kirjutamine on just nagu suudlemine, ainult ilma huulteta. Kirjutamine on suudlemine peaga!”
Kommentaarid
Postita kommentaar