Nostalgilised vaarikad

Minu lapsepõlve kõige ehtsamad mälestused on ikka seotud suvest, kui olime emapoolse vanaema juures maal.
Kuigi meil maal oli hullult suur maasikapõld, mustsõstraid, punasõstraid, kirsse ja kõike muud head ja paremat, siis ainuke asi mida meil pole väga kunagi seal olnud on aedvaarikad, võib-olla üks-kaks taime oli terve kindluse peale ja sellegi marjad sõid linnud ennem ära, kui Hanna lõpuks jaole sai. Nii et minu enamus vaarika kogemusi jääb sinna metsa kanti.
Siis pole imestada, et just need metsvaarikad on need, mis toovad mulle erilist nostalgilisust.

Mul tuleb meelde, kui ma käisin emaga vaarikal, sest ma polnud nõus koju jääma. Ma olin päris pisike ja ema võttis lausa mulle mu väikese sünteka metsa kaasa, et ema saaks rahus mingi aeg marju korjata. Istusin kusagil kännu otsas, mind oli lihtne ülesse ka leida, seal kus see kassikontsert oli, seal oli ka see marakratist Hanna. Vaesed metsloomad, nemad pidid küll minu pärast vist teise metsa otsa kolima tol päeval.
*

Ma mäletan ka, et ma alati kartsin, et ma eksin metsa ära, sest mu ema leidis iga hetkega aina parema koha ja üks hetk oli ta juba kadunud põõsastesse ja siis ma paaniliselt juba karjusin üle metsa- AEEE EMMEE, siis kusagilt kaugelt kostis hääl: si-i-in. Khmm jah väga turvaline:D
*

Ma mäletan kuidas alati ema kahe suure ämbriga metsast tuli, kui minul oli ainult põhja peal paar marja ja needki sõin ma ära selle ajaga, kui metsast koju jõudsime. Ja ma ei saanud kunagi aru, kuidas ta ometi nii nobenäpp oli.
*
Mäletan ka seda, et kellaaeg oli juba hästi hiline ja kõik need vaarikad ootasid puhastamist ja siis ma kriunusin, et miks neid ometi niiii palju on. Terve suur laud oli vaarikaid täis ja nii oli pandud terve pere neid puhastama, see oli minu arust kõige igavam töö, aga talvel oli küll hea vaarika moosi süüa.

Suht kehva kvaliteediga, sest minu lapsepõlves sai pilte teha ikka seebikarbiga. Aga vähemalt pisikene ettekujutus, milline rüblik ma olin.

See kõik võtab kokku minu erilist sidet vaarikatega, sest need on alati olnud ema lemmikud ja seega olen neid saanud korjata ja puhastada ka kõige rohkem.
Hiljuti just rääkisin emaga ja ütles, et käis vaarikal. Peale seda tuli mul täielik masendus peale, sest ma tahtsin kaaa, ostsin siis kallilt ühe paki vaarikaid, 500 grammi eest kasseeriti minult 32 krooni, ehk üle 3€. Loomulikult sõin ma need ühe suure hurraaga ära ja oleks heameelega veel kilo jagu sisse kühveldanud. Istuks ma ainult kusagil nafta puuraugu otsas, siis võib-olla raatsiks igapäev karbi vaarikaid osta:D
 Täna siis kõndisin koju ja mõtlesin omaette, et tegelikult on see ju täielik maakoht ja kusagil OMETI peaks olema mõni rägastik, kus saaks vaarikaid korjata. Peale seda hakkasin siis lihtsalt kõndima selle pilguga, et EHK ma leian midagi ja suur oli minu üllatus, kui minu tee peale jäi lausa kolm kohta, kus kasvavad vaarikad. Täitsalõpp ja ennem tänast pole ma kordagi midagi märganud, sihuke tunne nagu ma oleks käinud silmaklapid peas tööl..
 Niisiis täna ennem tööd läksin mina endale marju korjama. Ma geenius olin just enda hullult fääncid tossud jalga pannud ja seljas oli valge kampsun- parim valik millega võssa minna:D aga see oli eelsoojendus, kui mul nüüd vaba päev tuleb, riietan ennast tõeliseks marjuushaks ja lähen teen võsamarjadele üksnull!!
Seni aga naudin seda ühte pisikest karbikest, mis toob kohe meelde minu vaarikalise lapsepõlve. Paistab, et olen nende aastatega saanud ema nobeduse, sest see karbike täitus 15 minutiga nagu naksti!

Kohe näha, et käisin võsas, mingid ebemed pähe kinni jäänud:D 

Dadaaa, 15 minuti töö!