Väike kokkuvõtte Austraalia reisi lõpust
Nüüd ei ole enam pikalt bloginud, kuid enamik teab, et Hannake on jälle kodumaal.
Jõudsin siis Märtsi alguses tagasi, Kõige suurem põhjus, miks ma tagasi tulin oli see, et sain mango sapi käest suure põletus haava, kes pole eelmist postitust lugenud, siis mangosi korjates eritab mangopuu vedeliku, mis nahale kokku puutes tekitab põletushaavi ja lausa põletus ville. Kuigi tegin tööd väga ettevaatlikult, siis kuidagi see vedelik sattus minu jala peale, Päris korralikult villid tulid peale, kuid aja pikku see hakkas paranema ja kõik tundus,et on ok, Kuid ühel päeval hakkas see edasi liikuma, kuigi mango vedeliku sain ainult jalale, liikus see edasi säärte peale ja isegi teise jala peale, punnid olid suured ja väga sügelevad ja põletavalt punased. Esialgu arvasin, et tegemist on allergiaga, aga kuna allergia rohuga midagi paremaks ei läinud, siis läksin arsti juurde.
Arstiga oli ka selline asi, et nii pea kui ütlesid et oled seljakoti rändur, ei olnud neil sinu jaoks vaba aega, lõpuks tuli Amy mulle appi ja lihtsalt käratas, et mismõttes nagu, oled kohalik saad kohe aja aga seljakoti rändurile siis aega ei leia? Ja 7-mes arst kellele ta helistas tuli mulle vastu ja sain aja kirja. Sain teada, et see tõesti sellest samast mango põletusest, mõnel lööbki see nii hullusti välja, sain tablette ja salvi, mida peale määrida. Tegin korralikult ravikuuri, kuid paremaks see ei läinud, siis saigi otsus, et tulen koju, sai ju tegelikult oldud 6 kuud ja ma ei kahetse seda otsust.
Peaks mainima, et nii pea kui külma kargesse kliimasse jõudsin, paranes see kohe märgatavalt, sest sealne soe kuum kliima lihtsalt ei lasknud sellel paraneda. Oli täiesti paranenud, kuid kui saunas ära käisin hakkas jälle midagi looma, nii et igavene jama sellega. Nüüd üritan kuumust vältida ja loodetavasti ikka eesti suveks on kõik täiesti korras:)
Aga loomulikult peaks mainima, et Eestisse tulek ja kohvri pakkimine oli õudus kuubis, mis seal salata, olin ostnud ikka palju asju kokku. Geenius nagu ma olin, ostsin endale suure hurraga, suure ilusa vormika punase koti. Noo ei saa ju seda iludust ometi sinna jätta, ja toppisin ikka kohvrisse ära, ruumi võttis ta üle poole kohvri, kuid, eks sai ikka koti sisse ka manti sisse topitud, ja ma tegin ikka sellist imet, et ikka kõike-kõike enda kohvrisse toppida. Ostsin kaasa näiteks erinevaid pöhklivõisi, datleid, mis on ikka hoopis teise maitsega kui eesti omad, pehmed ja magusad ja veel kõike kõike muud. Ime, panne ja saumiksreid kaasa ei võtnud :D. Kohver võis olla 23 kilo, minu lõplik kaal oli 22,9, nii et ükski kilo raisku ei läinud.
Kui ma olin lennujaamas, tundsin kuidas ma olen tegelikult selle eluga nii ära harjunud, kui inimene istub su kõrval siis sa hakkad lausa ise temaga rääkima nagu vanad tuttavad, Eestiga ei saa seda võrreldagi ja igatsen seda sõbralikust ja head kliimat.
Kui eestisse lõpuks jõudsin, siis mainin ära, et põhimõtteliselt mitte keegi ei teadnud, et ma tulen, ei minu sõbrad, ei minu perekond, ma lihtsalt rokkisin sisse ja tegin kõigile südame ataki väärilise üllatuse :D.
Oli räägituid minu sugulasega, kes tuli siis lennujaama järgi, sest mingeid soojaid riideid mul ju ilmselgelt seljas polnud.
Kõik tundus niiii vinge, ma särasin nagu sära küünal, mis sest et ilm oli masendav ja lumine, ma nautisin iga hetke ja ma polekski nagu eemal olnud, aeg on nagu seisma jäänud.
Eks kõigile sai shoki teraapiat tehtud, reaktsioonid olid ikkagi enamjaolt samad, vaatavad mind hetke-kaks ja alles siis hakab kohale jõudma, et kas tõesti? kuidas? tegelt? miks? Ja proovi siis kõigile eraldi see pikk jutt ära rääkida ja reisi kogemusi rääkida, suu käis peas nagu tatraveski :D
Nüüd olen juba täiesti Eesti eluga kohanenud ja töö otsingutel. Suure tuhinaga sai igale poole kanditeeritud, nüüd tuleb neid töö pakkumisi uksest ja aknast sisse :D
Aga jah kui oled ikka käinud kusagil reisimas on silmaring palju suurem, ma ei kahetse mitte midagi, see oli PARIIIM otsus. Kui muidu nägin Eesti elus ainult negatiivset, siis see kogemus näitas, et tegelikult on kodus ka hea olla ja Eesti elus on ka palju plusse, kuigi palk ilmselgelt jääb siin igavesti miinuseks :D
Peale Austraaliat tunduvad Eesti vahemaad nii tühised ja sa hindad enda lähedasi palju rohkem,
Ja loomulikult oled
Ja kui oled ikka reaalselt kokku umbes aasta elanud kevades-suves, siis oli hea tulla märtsis koju. Sai natukene nautida seda karget ilma, kuid samas on see kevad lootus kõigil juba südames ja hinges ja käega katsutav. Hea on olla kodus! Ja muide, ma ei jäänudki haigeks, kuigi kliima vahe oli nii erinev, nii et ooo D-vitamiin teeb ikka imesi küll :D
Jõudsin siis Märtsi alguses tagasi, Kõige suurem põhjus, miks ma tagasi tulin oli see, et sain mango sapi käest suure põletus haava, kes pole eelmist postitust lugenud, siis mangosi korjates eritab mangopuu vedeliku, mis nahale kokku puutes tekitab põletushaavi ja lausa põletus ville. Kuigi tegin tööd väga ettevaatlikult, siis kuidagi see vedelik sattus minu jala peale, Päris korralikult villid tulid peale, kuid aja pikku see hakkas paranema ja kõik tundus,et on ok, Kuid ühel päeval hakkas see edasi liikuma, kuigi mango vedeliku sain ainult jalale, liikus see edasi säärte peale ja isegi teise jala peale, punnid olid suured ja väga sügelevad ja põletavalt punased. Esialgu arvasin, et tegemist on allergiaga, aga kuna allergia rohuga midagi paremaks ei läinud, siis läksin arsti juurde.
Arstiga oli ka selline asi, et nii pea kui ütlesid et oled seljakoti rändur, ei olnud neil sinu jaoks vaba aega, lõpuks tuli Amy mulle appi ja lihtsalt käratas, et mismõttes nagu, oled kohalik saad kohe aja aga seljakoti rändurile siis aega ei leia? Ja 7-mes arst kellele ta helistas tuli mulle vastu ja sain aja kirja. Sain teada, et see tõesti sellest samast mango põletusest, mõnel lööbki see nii hullusti välja, sain tablette ja salvi, mida peale määrida. Tegin korralikult ravikuuri, kuid paremaks see ei läinud, siis saigi otsus, et tulen koju, sai ju tegelikult oldud 6 kuud ja ma ei kahetse seda otsust.
Peaks mainima, et nii pea kui külma kargesse kliimasse jõudsin, paranes see kohe märgatavalt, sest sealne soe kuum kliima lihtsalt ei lasknud sellel paraneda. Oli täiesti paranenud, kuid kui saunas ära käisin hakkas jälle midagi looma, nii et igavene jama sellega. Nüüd üritan kuumust vältida ja loodetavasti ikka eesti suveks on kõik täiesti korras:)
Aga loomulikult peaks mainima, et Eestisse tulek ja kohvri pakkimine oli õudus kuubis, mis seal salata, olin ostnud ikka palju asju kokku. Geenius nagu ma olin, ostsin endale suure hurraga, suure ilusa vormika punase koti. Noo ei saa ju seda iludust ometi sinna jätta, ja toppisin ikka kohvrisse ära, ruumi võttis ta üle poole kohvri, kuid, eks sai ikka koti sisse ka manti sisse topitud, ja ma tegin ikka sellist imet, et ikka kõike-kõike enda kohvrisse toppida. Ostsin kaasa näiteks erinevaid pöhklivõisi, datleid, mis on ikka hoopis teise maitsega kui eesti omad, pehmed ja magusad ja veel kõike kõike muud. Ime, panne ja saumiksreid kaasa ei võtnud :D. Kohver võis olla 23 kilo, minu lõplik kaal oli 22,9, nii et ükski kilo raisku ei läinud.
Kui ma olin lennujaamas, tundsin kuidas ma olen tegelikult selle eluga nii ära harjunud, kui inimene istub su kõrval siis sa hakkad lausa ise temaga rääkima nagu vanad tuttavad, Eestiga ei saa seda võrreldagi ja igatsen seda sõbralikust ja head kliimat.
Kui eestisse lõpuks jõudsin, siis mainin ära, et põhimõtteliselt mitte keegi ei teadnud, et ma tulen, ei minu sõbrad, ei minu perekond, ma lihtsalt rokkisin sisse ja tegin kõigile südame ataki väärilise üllatuse :D.
Oli räägituid minu sugulasega, kes tuli siis lennujaama järgi, sest mingeid soojaid riideid mul ju ilmselgelt seljas polnud.
Kõik tundus niiii vinge, ma särasin nagu sära küünal, mis sest et ilm oli masendav ja lumine, ma nautisin iga hetke ja ma polekski nagu eemal olnud, aeg on nagu seisma jäänud.
Eks kõigile sai shoki teraapiat tehtud, reaktsioonid olid ikkagi enamjaolt samad, vaatavad mind hetke-kaks ja alles siis hakab kohale jõudma, et kas tõesti? kuidas? tegelt? miks? Ja proovi siis kõigile eraldi see pikk jutt ära rääkida ja reisi kogemusi rääkida, suu käis peas nagu tatraveski :D
Nüüd olen juba täiesti Eesti eluga kohanenud ja töö otsingutel. Suure tuhinaga sai igale poole kanditeeritud, nüüd tuleb neid töö pakkumisi uksest ja aknast sisse :D
Aga jah kui oled ikka käinud kusagil reisimas on silmaring palju suurem, ma ei kahetse mitte midagi, see oli PARIIIM otsus. Kui muidu nägin Eesti elus ainult negatiivset, siis see kogemus näitas, et tegelikult on kodus ka hea olla ja Eesti elus on ka palju plusse, kuigi palk ilmselgelt jääb siin igavesti miinuseks :D
Peale Austraaliat tunduvad Eesti vahemaad nii tühised ja sa hindad enda lähedasi palju rohkem,
Ja loomulikult oled
Ja kui oled ikka reaalselt kokku umbes aasta elanud kevades-suves, siis oli hea tulla märtsis koju. Sai natukene nautida seda karget ilma, kuid samas on see kevad lootus kõigil juba südames ja hinges ja käega katsutav. Hea on olla kodus! Ja muide, ma ei jäänudki haigeks, kuigi kliima vahe oli nii erinev, nii et ooo D-vitamiin teeb ikka imesi küll :D
Kommentaarid
Postita kommentaar