Byron Bay ja Gold Coast
Otsustasin siis olla see tublike ja blogida natukene. Kuigi minu viimasest blogi postitusest pole isegi nädalat möödas, siis igapäev on olnud tegevust kuhjaga. Kui paar nädalat tagasi kurtsin, et eluke ikka nii igav, siis nüüd on selle vähese ajaga juba nii palju tegevust olnud, et ma ei jõua seda enam varsti meeleski hoida. Sellepärast otsustasingi, et pean kiiremas korras blogima.
Aga alustab siis algusest.
Ma sain juba nädala alguses teada, et Tom läheb reedel poissmeeste õhtule, mis pidi leidma aset Byron Bays. Ja kuna me vaatasime ikka temaga neid autosi, siis just Gold Coastil oli päris palju valikut sel hetkel. Sealt siis tuligi mõte, et miks mitte minna koos temaga, kuna kuidagi pidi sealt maakolkast ju minema saama ja mis oleks veel erilisem kui kohe ranniku äärde maanduda. Mõeldud tehtud, ajasin siis Rainiga jutud selgeks ja pidime kohtuma Byronis.
Neljapäeval tegin majas siis suurpuhastust, sest õhtul kell kuus oli oodata perenaise inspektsiooni. Ta rääkis terve selle aja jooksul, kui ma seal pesitsesin, et kui ma lõpuks ära lähen pean ma kindlasti kõik ilusasti puhtaks küürima, vastasel juhul võtab ta minu käest 100 taala elamiskulu. Ja noh sellepärast võtsingi ma seda ülesannet väga tõsiselt. Kes siis ikka raha kaotada tahaks. Loomulikult ma kartsin kõige hullemat, a'la et tuleb valge kindaga ja kontrollib igalt poolt tolmu või midagi.. aga tegelikult vaatas ta ainult hetkeks mu elamise üle ja täheldas, et olen head tööd teinud. Noo jah oleks ma seda teadnud... aga vähemalt raha jäi alles, ja elamine sai ka ikka täielikult korda. Peaks mainima, et päris hea hirmutamise taktika, minu puhul igatahes toimis. Peale seda alustasin ma enda asjade pakkimisega.
Ma veendusin taas, et ma vihkan saja kümnega pakkimist. See on lihtsalt ko-hu-tav. Kui ma tulin Eestist kohvri ja seljakotiga, siis siit läksin ma ära umbes 5-6 kotiga. Sest selle aja jooksul olen ma endale hankinud padja ja teki laadse asja, saapad, tööriided, suure vee anuma ja veel natukene vähem tähtsamat manti, nii et äraminek oli jah suhteliselt nutune. Aga sain hakkama ja õnneks Tomi auto oli kastiga, nii et sinna mahtus kõik mu nodi ära. Peale Tomi tuli veel tema sõber ka, ning mind siis pressiti sinna taga istmele. Ja see oli selline teistsugune tagaiste, kus oli ainult kaks kohta ja tõsiselt kitsas, nii et ma ei liialda, kui ma kasutasin sõna pressima :D
Aga alustab siis algusest.
Ma sain juba nädala alguses teada, et Tom läheb reedel poissmeeste õhtule, mis pidi leidma aset Byron Bays. Ja kuna me vaatasime ikka temaga neid autosi, siis just Gold Coastil oli päris palju valikut sel hetkel. Sealt siis tuligi mõte, et miks mitte minna koos temaga, kuna kuidagi pidi sealt maakolkast ju minema saama ja mis oleks veel erilisem kui kohe ranniku äärde maanduda. Mõeldud tehtud, ajasin siis Rainiga jutud selgeks ja pidime kohtuma Byronis.
Neljapäeval tegin majas siis suurpuhastust, sest õhtul kell kuus oli oodata perenaise inspektsiooni. Ta rääkis terve selle aja jooksul, kui ma seal pesitsesin, et kui ma lõpuks ära lähen pean ma kindlasti kõik ilusasti puhtaks küürima, vastasel juhul võtab ta minu käest 100 taala elamiskulu. Ja noh sellepärast võtsingi ma seda ülesannet väga tõsiselt. Kes siis ikka raha kaotada tahaks. Loomulikult ma kartsin kõige hullemat, a'la et tuleb valge kindaga ja kontrollib igalt poolt tolmu või midagi.. aga tegelikult vaatas ta ainult hetkeks mu elamise üle ja täheldas, et olen head tööd teinud. Noo jah oleks ma seda teadnud... aga vähemalt raha jäi alles, ja elamine sai ka ikka täielikult korda. Peaks mainima, et päris hea hirmutamise taktika, minu puhul igatahes toimis. Peale seda alustasin ma enda asjade pakkimisega.
Ma veendusin taas, et ma vihkan saja kümnega pakkimist. See on lihtsalt ko-hu-tav. Kui ma tulin Eestist kohvri ja seljakotiga, siis siit läksin ma ära umbes 5-6 kotiga. Sest selle aja jooksul olen ma endale hankinud padja ja teki laadse asja, saapad, tööriided, suure vee anuma ja veel natukene vähem tähtsamat manti, nii et äraminek oli jah suhteliselt nutune. Aga sain hakkama ja õnneks Tomi auto oli kastiga, nii et sinna mahtus kõik mu nodi ära. Peale Tomi tuli veel tema sõber ka, ning mind siis pressiti sinna taga istmele. Ja see oli selline teistsugune tagaiste, kus oli ainult kaks kohta ja tõsiselt kitsas, nii et ma ei liialda, kui ma kasutasin sõna pressima :D
Kuid samas ei saa kurta, sest see 7 tundi sõitu läks väga kiiresti koos kahe põllumehega. Eks täitsa huvitav oli nendega sõita, ainult üks põllumajanduse jutt, ega ma väga ei viitsinud kõrvu üldse teritada, aga kui tee ääres nägid mõnda kombaini, kes tööd tegi, siis ikka kohe silmad liikusid selle suunas ja hakkasid kohe tema tehtud tööd ja olu kommenteerima, mina üksi vaatasin siis teed, et ometigi ellu jääksime.
Tegime ühes linnas söögi peatuse ja mulle tehti isegi söök välja, nii et noh, mis mu elul üldse viga sai olla. Tasuta sain ju Byronisse kaa. Rain seevastu tiksus Sydneyst 13 tundi Byronisse ja loomulikult mitte tasuta. Ta vaeseke jäi tagatipuks veel haigeks ka kuna rongis oli külm. Kuid samas ei imesta, siin ju igalpool konditsioneerid laes, väljas võib vabalt 35 kraadi olla aga kui näiteks toidupoodi lähed, siis peab lausa kampsuni kaasa võtma, kui tahad ellu jääda.
Aga muidu jah taaskohtumine toimus siis Byronis, otsustasime kaks ööd olla seal ja siis edasi liikuda Gold Coastile.
Ööbisime Byronis just seljakotiränduritele mõeldud hostelis. Saate aru see oli ainukene vaba olev hosteli tuba, nii et meil läks ikka nii õnneks. Ja see hostel oli võrreldes selle esimese Sydney hosteliga kus me Urmasega ööbisime ikka täielik luksus elamine. Juba see majade kompleks oli nii hubaselt ja mõnusalt ehitatud. Minu jaoks võttis see suhteliselt hotelli toa mõõdu välja, ainus asi oli see, et kööki ja vannituba pidi veel nelja inimesega jagama. Kuid see polnud mingi probleem kuna teise toa rahvas oli igati super seltskond ja lausa kahega sai kontakte jagatud, Üks oli Kanadast, teine oli Saksamaalt ja kolmas Lõuna-Aafrikast. Selle viimase poisi nimi oli Nick ja tõesti ei ütleks, et terve elu on Aafrikas elanud, pigem nägi selline meie laadne eurooplane välja. Temaga ikka natukene rääkisime, selline lühikene ja hästi sõbralik ja pidi edasi minema Sydneysse sõpradele külla, ning siis koju Aafrikasse.
Me kõndisime ja nautisime päeviti siis linna ja igakord, kui jalutasime jõudsime ookeanini välja.
Nii palju kui saime nautida, sest Rain oli sajaga haige, ja mina olin seevastu sajaga terve. Päeval käisime siis rannas, mina loomulikult panin hullu ja püüdsin ookeani laineid kinni ja lõpetuseks olin täielik soola kamakas valmis. Kuid kogemus oli niiii võimas, ma nautisin neid laineid ikka megalt. Minu jaoks oli see ju täiesti erakordne ja loomulikult esimene selle laadne kogemus. Loomulikult oli kahju, et Rainil polnud just kõige parem olla ja üksi sain soolastuda, kuid samas muud moodi kahjuks terveks ei saa, tema siis lihtsalt lebotas rannas ja päevitas särgi ja pükstega.
Nii palju kui saime nautida, sest Rain oli sajaga haige, ja mina olin seevastu sajaga terve. Päeval käisime siis rannas, mina loomulikult panin hullu ja püüdsin ookeani laineid kinni ja lõpetuseks olin täielik soola kamakas valmis. Kuid kogemus oli niiii võimas, ma nautisin neid laineid ikka megalt. Minu jaoks oli see ju täiesti erakordne ja loomulikult esimene selle laadne kogemus. Loomulikult oli kahju, et Rainil polnud just kõige parem olla ja üksi sain soolastuda, kuid samas muud moodi kahjuks terveks ei saa, tema siis lihtsalt lebotas rannas ja päevitas särgi ja pükstega.
Aga selle eest oli kaamera tema käes ja tegi mõned klõpsud minust.
Päeval oli tal tegelikult parem olla, aga öösel ärkasin ma küll mitu korda ülesse selle peale, et minu kõrval oli Rain lihtsalt tulikuum, oleks kraadiklaas olnud oleks sealt küll kõrge temperatuuri välja võlunud, aga kuna ei olnud pidin leppima lihtsalt selle faktiga et ta on kuum ja kindlasti totaalselt haige.
Need kaks ööd said suht kiiresti otsa ja siis suundusime Gold Costile. Saime siis öömaja Raini pere tuttavate juurde, nii et täitsa luks värk oli. Tuldi ekstra bussi vastu ja sõidutati meid koos kümne kodinaga siis ööbimis kohta. Koht kus nad elavad on ikka väga luksuslik rajoon. Kuid samas on nad elanud juba Austraalias paarkümmend aastat.
Eks me tahtsime tegelikult olla seal healjuhul 2-3 ööd ja selle ajaga kiiresti auto leida ja edasi oma teed minna. Aga noh elukesel olid teised plaanid. Nimelt meid siis pandi veto ette, et oleme siin täpselt nädal ja nädala lõpus pühapäeval sõidame koos nendega Brisbaini mingile Eesti x-üritusele ja võtame sellest osa ning peale seda oleme vabad.
Ega meil väga sõnaõigust ei olnud ja nii siis pandigi meid kohe tanki, eks kuidagi peab elamise eest ju maksma ja see oli nende ainus soov.
Me peame lugema kalevipoega ja seda siis teistele jutustama. Ja oleks see siis see lihtne lastele tõlgitud eepos, mida sai kooli ajal loetud ja sedagi vaevaliselt ja virilalt, ei see on see täielik ehtne luulevormis kalevipoeg, mille sa loed lihtsalt läbi, saamata millestkist aru. Minul on veel eriti pikk peatükk.. Ja tõesti ma üritasin seda siis natukene lugeda- mitte midagi ei saanud aru ja panin selle raamatu kõige kaugemasse nurka. Rain muidu veel täbaramas olukorras, ta pole sõnagi sealt lugenud, ma olen teda lihtsalt lohutanud teadmisega, et tal on minust poole lühem peatükk.
Ega meil väga sõnaõigust ei olnud ja nii siis pandigi meid kohe tanki, eks kuidagi peab elamise eest ju maksma ja see oli nende ainus soov.
Me peame lugema kalevipoega ja seda siis teistele jutustama. Ja oleks see siis see lihtne lastele tõlgitud eepos, mida sai kooli ajal loetud ja sedagi vaevaliselt ja virilalt, ei see on see täielik ehtne luulevormis kalevipoeg, mille sa loed lihtsalt läbi, saamata millestkist aru. Minul on veel eriti pikk peatükk.. Ja tõesti ma üritasin seda siis natukene lugeda- mitte midagi ei saanud aru ja panin selle raamatu kõige kaugemasse nurka. Rain muidu veel täbaramas olukorras, ta pole sõnagi sealt lugenud, ma olen teda lihtsalt lohutanud teadmisega, et tal on minust poole lühem peatükk.
Muide Rain pakkus veel neile tasuta IT teenuseid, nimelt neil arvuti ei töödanud ja mingit viirust oli täis, aga noo see heategu teda Kalevipojast ei päästa ja kuigi ma ei ole tegelikult õel inimene, olen ma õnnelik, et me mõlemad oleme ohvrid mitte ainult mina:D
Ja kusjuures, pühapäeva õhtul tundsin ma ennast väga kehvasti ja nohu tekkis, pole väga vaja aimatagi kelle käest ma haiguse sain. Nüüd kaks täielikku tõbist. Kui ennem sain ma kohe aru, et kõik tatilapid olid Raini omad, siis nüüd olid asjad muutunud. Me panime ühe kilekoti prügikotiks ja see on paksult taskurätte täis. Mina olen Sudafedi ravil, aga Rain on Gelomürtooli usku. Eks me siis vaata, kumb ennem terveks saab:D
Kuid meie põhimõte oli ikkagi auto osta ja sellega läks natukene jamasti. Kui ennem oli tõesti pakkumisi palju rohkem, siis selle ajajooksul, kui lõpuks siia jõudsime olid kõik head mahukad autod, kus saaks ka ööbida ära ostetud. Ja meil oli ainukene variant Mitsubishi Magna 2003, mida me käisime vaatamas ja ka testimas. Aga see pole just kõige ilusama välimusega. Eest on ikka natukene mõlkis ja värv on maha kulunud ja üleüldse välimus on nagu: hahaha naljanumber :D Tegelikult, mis ma ikka kommenteerin, mina autodest ei jaga ei ööd ega mütsi, aga minuarvates sõitis ta küll väga sujuavalt ja hästi. Proovisõitu tegime meelega kõige mägisemal teel, mis meil võtta oli ja noo kurvidest, tõusudest ja langustest seal tõesti puudu ei tulnud. Meil tulid kaasa ka Rein ja Heidi kelle juures me ööbime ja esialgu sõitiski Rein. Ta reaalselt jäi pidama kaks korda keset mäge, et testida auto võimsust. Ja auto veeres ilusasti ülesse ja sellest mulle piisas. Minul on usk sellesse autosse. Ma tingisin veel selle auto hinda 450 daala alla ja saate aru, ma sain sellega hakkama, me saaks selle 2000 taalaga,
Vaatasime ühte teist autot ka, välimus oli küll ilusam, aga kõik parameetrid olid suhteliselt samad, ainult teine kohe 1000 taala kallim. Ja ega see pole ju veel kõik, mõlemal oleks vaja rego veel pikendada ja peale selle peab ju tegema kindlustuse, nii et jäme 1000 läheb veel juurde autole, nii et vot sul säh, seda 3000 taalalist ei saakski kohe esialgu endale väga lubada. Nii et väga midagi muud üle ei jää kui loodame, et kõhutunne ei peta ja otsustasime selle auto kasuks. Kuigi meil läks otsustamisega ikka kole palju aega. Homme läheme siis seda vormistama. Ja samas meid lohutati, et välimus polegi kõige tähtsam, mootor ju on ja mida koledam on välimuselt, siis ei pea küll ühtegi röövlit kartma. Ainukene mure koht oleks pärast võib-olla selle maha müümine, aga elame näeme, äkki saan ma isegi selle müügitööga hakkama. :D
Vaatasime ühte teist autot ka, välimus oli küll ilusam, aga kõik parameetrid olid suhteliselt samad, ainult teine kohe 1000 taala kallim. Ja ega see pole ju veel kõik, mõlemal oleks vaja rego veel pikendada ja peale selle peab ju tegema kindlustuse, nii et jäme 1000 läheb veel juurde autole, nii et vot sul säh, seda 3000 taalalist ei saakski kohe esialgu endale väga lubada. Nii et väga midagi muud üle ei jää kui loodame, et kõhutunne ei peta ja otsustasime selle auto kasuks. Kuigi meil läks otsustamisega ikka kole palju aega. Homme läheme siis seda vormistama. Ja samas meid lohutati, et välimus polegi kõige tähtsam, mootor ju on ja mida koledam on välimuselt, siis ei pea küll ühtegi röövlit kartma. Ainukene mure koht oleks pärast võib-olla selle maha müümine, aga elame näeme, äkki saan ma isegi selle müügitööga hakkama. :D
Kui pool teed sõitis Rein proovisõidul, siis lõpuks pidime ju meie ka selle ära proovima, sest noo meile ju autot vaja, mitte neile. Ja kuna mul oli mingi kogemus juba Austraalia teedel olemas ja juba taju ja suund ka teada ning automaati oskan ka käsitleda, siis panime Raini hoopis rooli.
Ja ma lihtsalt esialgu mõtlesin õudusega, et see oli küll vale tegu ja oleks pidanud ikka ise rooli minema. Sest selline mägine tee kohe esimeseks korraks, mu süda oli saapasääres kui ta sõitis, küll ta oli teeservale nii lähedal ja küll ta unustas ära, et peab 60-nega sõitma ja selle asemel sõitis 80-nega. Ja loomulikult näitas ta suunda kojameestega. :D Aga kõik see on andestav, sest noo esimene kogemus on ju kõigil suht samasugune, isegi minul ja lõpuks tuli tal täitsa hästi välja. Ainult kui jõudsime sinna alguspunkti tagasi, tegi ta midagi lolli eestlastlikku, nimelt keeras paremale poole mõtlematult, et parkida, meie kolm kohe hakkasime täiest kõrist röökima ja ega ta kohe aru ei saanud, mis viga. Täpselt see hetk tuli auto meile vastu ja meie taga oli auto- täielik paanika noh:D.
Ja ma lihtsalt esialgu mõtlesin õudusega, et see oli küll vale tegu ja oleks pidanud ikka ise rooli minema. Sest selline mägine tee kohe esimeseks korraks, mu süda oli saapasääres kui ta sõitis, küll ta oli teeservale nii lähedal ja küll ta unustas ära, et peab 60-nega sõitma ja selle asemel sõitis 80-nega. Ja loomulikult näitas ta suunda kojameestega. :D Aga kõik see on andestav, sest noo esimene kogemus on ju kõigil suht samasugune, isegi minul ja lõpuks tuli tal täitsa hästi välja. Ainult kui jõudsime sinna alguspunkti tagasi, tegi ta midagi lolli eestlastlikku, nimelt keeras paremale poole mõtlematult, et parkida, meie kolm kohe hakkasime täiest kõrist röökima ja ega ta kohe aru ei saanud, mis viga. Täpselt see hetk tuli auto meile vastu ja meie taga oli auto- täielik paanika noh:D.
ÕNNEKS kõik läks hästi ja selline peaaegu õnnetus jäi ikkagi õnneks ära. Aga jah eks me saime terve õhtu tema kallale natukene nöögitud. Kuid eks tegijal ikka juhtub ja juhtub ka minul. Nimelt täna olid nad terve päeva omade tegemiste peal ja meie kanda jäi siis õhtusöögi laud. Päeval läksime lähedale asuvasse poodi, mis asus 4 kilomeetri kaugusel, sõitsime sinna siis jalgratastega, ostsime paar puuduvat komponenti ja plaanisime õhtuks teha Tacosid- Tortillasid- Buritosid, mis iganes nende õige nimetus on. Noo mul olid ju need tortilla alused, mida ma endale tellisin kogemata tortilla krõpsude asemel!
Kõik sujus alguses hästi, isegi komponentide hakkimine, kõik näpud jäid terveks ja puha, aga kui ma lõpuks sinna pliidi juurde läksin ja seda nuppu keerasin, siis kogemata ma ei tea mis ma täpselt tegin, aga katki tegin. Saate aru lõhkusin nende uhke pliidi ühe nupu ära, ja just selle, mida kõige rohkem kasutatakse. Noo igas peres on ju lemmik pliidi spot, mis saab kõige rohkem vatti. Ja noo just selle õige suutsin ma tuksi keerata. Loomulikult Hannal olid kohe pisarad kurgus, et mis nüüd saab, maksan tead elulõpuni pliidi nupu alimente. Aga noo loomulikult asi polnud nii hull, kui ma mõtlesin ja lohutati, et ikka juhtub. See on ju teada tuntud asi, et võõrad asjad ei taha kunagi tervena püsida. Nii et jutu kokkuvõte on, et me mõlemad kobad, nii mina kui ka Rain, paras paar. :D
Aga söögi me valmis tegime ja nemad kiitsid meid taevani, vähemalt kümme korda saime teada, kui maitsev see ikka oli mis me tegime. Nii et jah ju siis oli tõesti hea. Lubasid võtta enda menüüsse.
Kaks põllumeest ja minaa :D
Vot kui uhke toake..
Üle pika aja nägin ennast normaalsest peeglist ja otsustasin ühe selfie teha :D
Imeline Byron Bay
Taaskohtumine
Ilmselgelt õnnelik.
Mõnnatamas
Mina ja Rain päevitamas :D
Vahest olime näljased kaa, noo nii maitsev ja külluslik pitsa oli.
Õhtuti käisime üle tee olevas baaris söömas. Kuna ööbisime selles hostelis saime kogu menüüst 50% alla ja veel tasuta joogi. Näiteks Cesari salati sain 5 taalaga. Toidu portsud olid väga suured ja me igatahes fännasime seda Cheecky Monkeyt sajaga.
Kui me sealt üks õhtu paha aimatult tulema hakkasime saime kreepsud, Selle ajaga oli nii palju sadanud ja sadas lakkamatult edasi. Terve sõidutee oli nagu suur lomp. Minu plätad otsustasid ka plehku panna :D
Üks sisalikupoiss, kes reaalselt ei tahtnud üldse liigutada. Liikumatult oli selles poosis, nii et saime teha temast sada pilte. Aga igaks juhuks näppima ei läinud.
Esmaspäeval käisime kõik koos kinos,saime täiesti tasuta filmi elamust nautida.
Kommentaarid
Postita kommentaar