Ellujääjad Singapuris

Nüüd pole ammu bloginud, kuna tõesti, viimane kuu on lihtsalt läinud nagu 1-2 sekundit.
September algas paari nädalaga soomes. Nimelt sain natukene seal tööd teha. Töö ise oli lihtne, kahju ainult, et tegemist oli tüki tööga. Mõtlesin küll kõva raha kokku kraapida ja päevad- ööd tööd rabada, nagu Eestlastel kombeks, aga kuna nii palju tööd ei olnud, siis 8-9 tundi sai päevas ainult tööd teha ja nädalavahetused olid vabad.
Minu töö oli pakkida komme ja kypsiseid nii nagu ette oli nähtud. Tihti pidi ise tegema kaste ja sahtleid valmis, kuhu siis sisse pidi panema teatuid tooteid. Selline lao töö, kindad käes, raadios tümm käis ja 8-9 tundi läks mega kiirusega. Sest kui tegevust on,  siis ikka ju aeg lendab. Sellesmõttes mulle see töö nii meeldis, kuna sai natukene füüsilist tööd teha igapäevase klienditeeninduse asemel.
Tagasi tulles, läks kaks viimast nädalat nagu paarpäeva, kuid kõik oli lihtsalt super!!
Eile õhtul oli siis Tallinnast minek. Ennem hommiku poole sai korralikult pead valutatud pagasi pärast. Kuna asju oli loomulikult rohkem kui ära mahtus. Ma reaalselt jätsin pooled riided maha, mida ma alguses plaanisin kaasa võtta. Mul on ainult yks ilusam kleit. Kõik muu on selline maaka riietus, kuna nooo ma lähen ikkagi tööd tegema, mitte mehi lantima:D
Eks see hüvasti jätt oli päris raske, kuid samas kui kallistasid ja jätsid hüvasti Tartus, siis ega veel kohale ei jõudnud. Alles Tallinnasse sõites tulid pisarad silma ja kurbus tuli südamesse. Siinkohal pean ära mainima, et Agnese üllatus ärasaatmine oli ikka tõeline üllatus- tema kes pidi Räpinas kartuleid sorteerima. Noo eks ta sorteeriski, aga Tartusse jõudis ikkagi. Aitäh kallikene, parim oled!!!
Lennujaama jõudes oli küll ärevus sees, kuna ma pole ju kunagi elus isegi lennujaamas käinud, rääkimata siis lendamisest onju:D. Nii mina, kui mu reisikaaslasel( edaspidi lihtsalt Urmas) oli see esimene lend.
Soome sõit oli küll veits jama, sest lennuk oli nii pisikene, raputas koguaeg ja koguaeg, kas pea käis ringi või olid kõrvad lukus. Aga õnneks lend oli ainult pool tundi, peale seda ootasime paar tundi Soome lennujaamas ja siis läksime juba suurema ja uhkema lennuki peale. Seal oli ainult tõustes ja maandudes korraks kõrvad lukus, muidu ei saanud väga arugi, et lennukis sôidad 11 km kõrgusel, 900km/h ja külma -51 kraadi.
Lend kestis 12 tundi, esimese lennukogemusena ikka päris pikk lend. Magada sain katkendlikult, kuid 6 tundi magasin kyll kokku ära. Tagumik oli kange, selg jäi kangeks, jalg suri ära mitu korda, käsi suri ära, aga muidu jah oli täitsa hea uni:D.
Uus kogemus oli ka minu jaoks lennu söök, õhtusöök oli hea, kartsin hullemat, aga kana oli mahlane ja riis oli ks söödav kui kaste peal, ilma kastmeta oli väkk:D Salat oli ka, aga see nägi niii näotu välja, et ei proovinudki.
Aga hommikusest söögist sõin ainult või kukli ära ja jõin apelsiini mahla peale. Sest need krõbedad ahjukartulid polnud üldse krõbedad, ja mingit maitset polnud, muna puder oli ka nii jubeda maitsega ja vorstikese välimusest piisas, et seda mitte proovidagi. Jah olen pirtsakas, aga kui vaatasin, et see toit säilib veel järgmise detsembrini, siis äkki mõistate, et see ei saagi hästi maitseda. Kuid juua sai seal koguaeg ja jõin palju apelsiini mahla:D. Aga Urmas see vastu oli ehtne Eesti maapoiss ja kõik sõi ära. Nii, et asi oli ikka ainult minus:D
Jõudsime täna kell 17.00 Singapuri. Teil oli siis kell alles 13.00. Nüüd, õhtul ennem südaööd veel 8 tundi lendu. Sydneys on meil seljakoti rändurite hostelisse kohad bookitud ja sinna pidi minema lennujaamast tasuta buss. Nii, et tulevik on helgema poolne:D.
Aa muidu Singapuris  on 29 kraadi sooja, aga päikesest pole jälgegi. Väga sombune ja pilves. Vihma sajab, kuid vihm on soe ja õhk lämbe. Välgutab, aga ei mürista.
Nüüd läheme midagi sööma. Minul igatahes on see üks kukkel kõhust kadunud:D
Jällenägemiseni uue wifi kohani!