Kui tekib rutiin peab midagi tegema EHK sügisest Austraaliasse..
Nooniiii.. Alustan algusest..
Ma pole mitte kunagi kusagil soojal maal puhkamas käinud, ega reisinud, kuna siiamaani pole kunagi olnud seda raha ja minu ema jaoks oli alati puhkamine täielik aja- ja eelkõige raha raiskamine.
Selletõttu on see alati olnud minu suur unistus, saada see raha kokku ja minna kusagile, puhata ja tutvuda uue kultuuriga ja loomulikult nautida sooja kliimat. Sest Eesti ilmast on mul pehmelt öeldes siiber..
Alates eelmisest aastast, kui ma sain enda esimese töö ja hakkasin saama täitsa enda teenitud raha, siis ikka mingil määral tahtsin säästa, et kunagi kusagile reisile minna.
Nüüd kindlasti mõtlete, et ahhhaa, nüüd rahad koos ja lähebki kusagile nädalaks reisima. Loomulikult oleks see super, kui nii oleks, kuid kahjuks Tartus elamine oli kallim kui ma arvata oskasin ja kõik raha läks ära, nii et ise ka ei mõistnud kuhu see läheb. Terve aasta olen mingil määral tööl käinud ja igakuu lõpus lugenud sente ja kirunud ennast maa põhja ja lubanud, et järgmine kuu see muutub. Kuid ei muutunud midagi, ma tembeldasin ennast juba lootusetuks, sest juba aasta olen tööd teinud aga mitte mingeid sääste pole suutnud koguda.. Ikka kuulõpus läheb see 50 € ära mis esialgu pidi kõrvale jääma.
Ja siis Mai keskel üks õhtu peale tööd, kui läksin Ave töö juurde teda natukene lõbustama, rääkis ta, et oli just rääkinud enda Austraalia ülemusega ja ütles, et nii tahaks sinna tagasi minna. Ja siis ta küsis minult, et mis mind takistab ja kas ma ei tahaks siis näiteks Austraaliasse minna? Automaatselt ütlesin talle, et loomulikult ma tahaks aga.. Ja ma sain aru, et tegelikult seda aga ei olegi.. Noo okei, raha rahaks, aga mingit muud takistust tegelikult mul ei ole. Keegi mind takistada ei saa, ega ei oska, kui ma rääkisin näiteks emale sellest, siis ta lihtsalt kehitas õlgu, sest ta teab, et kui mul on mõni mõte või plaan peas haudub, siis ma teengi selle ära, ükskõik kui hullumeelne see ka ei tundu.
Peale selle olen ma täitsa vaba ja kellegist sõltuma ma ei pea, ma olengi liiga energiline selle igava Tartu jaoks ja ma vajan rutiinist välja tulemist. Ma tahan midagi uut kogeda, uusi tutvusi saada, keelet praktiseerida, iseseisvust kasvatada ja loomulikult saada seda emotsiooni, et ma olengi millegi suure ja esialgu võimatuga hakkama saanud.
Ma tean, et loomulikult jään ma igatsema enda väheseid sõpru, perekonda ja seda turvalisus tsooni, et kõik on olemas ( kool, kodu, töö). Aga ma tean, et see kõik ei kao kusagile ja natukene peab elus riski ka võtma muidu jään igavesti seda kahetsema.
Kuna ma lähen Austraaliasse?
Esialgu mõtlesin järgmine sügis minna, kuid mida rohkem ma mõtlema hakkasin taipasin, et ma ei jõua üle aasta oodata. Okei rahadega oleks küll siis super, saaks igakuu vaikselt koguda, sest praegu jooksen küll rahaliselt maratoni, aga jah aasta pärast võib-olla ei ole enam seda tuhinat sees ja noo kõike võib ju selle aastaga juhtuda. Niisiis plaan on minna 21 septembril, suht plaani vabalt, ainuke asi mis ma tean, on see et ma lähen!
Viisa ja kopsupilt on tehtud ja nüüd siis vaja lihtsalt oodata enda viisat. Viisaga võib minna paar päeva kuid võib lausa kuu aega minna, nii et kannatust peab varuma.
Rahadega on jah nii, et ma saaksin sügisel minna, pean ma kolmveerand palka panema iga kuu kõrvale ja elamiseks jääb umbes 100€ ... Aga kui sa midagi ikka tahad ja juba kindel kuupäev on ees, siis tõesõna sellest on kasu.
Kool?
Jah jääb pooleli, võinooh üritan akadeemilise võtta, sest terve aasta olen tundnud, et see ikka pole päris minu ala.. Arvan , et on hea mõte olla aastakese ära ja mine sa tea, võib-olla on siis mul väga suur soov see eriala ikka ära lõpetada, või saan hoopis mingi uue suuna kätte. Elame ja näeme!
Sellepärast tahangi minna, sest ma tunnen, et kõik on nii tavaline ja ennast ära ammendanud ja kuna ise ka täpselt ei tea veel, mis on minu tulevane soov, siis on see kõige mõistlikum plaan. Pealegi noorel inimesel on ju niiii raske algkapitali eluks saada, eriti kui elad Eestis ja eks see raha teenimine ka tundub seal ikka väga hea mõte.
Kuid kindlasti ei lähe ma ainult raha koguma, tahan ikka seigelda ja raisata ka!
Ja loomulikult pean ma blogi enda seiklusest, mis ilmselgelt tuleb sama segane nagu seda olen mina ja mu hullud ideed :D!
Aga jaa, võite mulle öelda küll, et ma olen puhta hull, kuid uskuge või mitte, see annab mulle ainult energiat juurde ja teadmist, et tegemist on õige otsusega.
Kõik mis teistele on natukene liiga hull mõte, on mulle täpselt paras! Hanna vanasõna :D!
Ma pole mitte kunagi kusagil soojal maal puhkamas käinud, ega reisinud, kuna siiamaani pole kunagi olnud seda raha ja minu ema jaoks oli alati puhkamine täielik aja- ja eelkõige raha raiskamine.
Selletõttu on see alati olnud minu suur unistus, saada see raha kokku ja minna kusagile, puhata ja tutvuda uue kultuuriga ja loomulikult nautida sooja kliimat. Sest Eesti ilmast on mul pehmelt öeldes siiber..
Alates eelmisest aastast, kui ma sain enda esimese töö ja hakkasin saama täitsa enda teenitud raha, siis ikka mingil määral tahtsin säästa, et kunagi kusagile reisile minna.
Nüüd kindlasti mõtlete, et ahhhaa, nüüd rahad koos ja lähebki kusagile nädalaks reisima. Loomulikult oleks see super, kui nii oleks, kuid kahjuks Tartus elamine oli kallim kui ma arvata oskasin ja kõik raha läks ära, nii et ise ka ei mõistnud kuhu see läheb. Terve aasta olen mingil määral tööl käinud ja igakuu lõpus lugenud sente ja kirunud ennast maa põhja ja lubanud, et järgmine kuu see muutub. Kuid ei muutunud midagi, ma tembeldasin ennast juba lootusetuks, sest juba aasta olen tööd teinud aga mitte mingeid sääste pole suutnud koguda.. Ikka kuulõpus läheb see 50 € ära mis esialgu pidi kõrvale jääma.
Ja siis Mai keskel üks õhtu peale tööd, kui läksin Ave töö juurde teda natukene lõbustama, rääkis ta, et oli just rääkinud enda Austraalia ülemusega ja ütles, et nii tahaks sinna tagasi minna. Ja siis ta küsis minult, et mis mind takistab ja kas ma ei tahaks siis näiteks Austraaliasse minna? Automaatselt ütlesin talle, et loomulikult ma tahaks aga.. Ja ma sain aru, et tegelikult seda aga ei olegi.. Noo okei, raha rahaks, aga mingit muud takistust tegelikult mul ei ole. Keegi mind takistada ei saa, ega ei oska, kui ma rääkisin näiteks emale sellest, siis ta lihtsalt kehitas õlgu, sest ta teab, et kui mul on mõni mõte või plaan peas haudub, siis ma teengi selle ära, ükskõik kui hullumeelne see ka ei tundu.
Peale selle olen ma täitsa vaba ja kellegist sõltuma ma ei pea, ma olengi liiga energiline selle igava Tartu jaoks ja ma vajan rutiinist välja tulemist. Ma tahan midagi uut kogeda, uusi tutvusi saada, keelet praktiseerida, iseseisvust kasvatada ja loomulikult saada seda emotsiooni, et ma olengi millegi suure ja esialgu võimatuga hakkama saanud.
Ma tean, et loomulikult jään ma igatsema enda väheseid sõpru, perekonda ja seda turvalisus tsooni, et kõik on olemas ( kool, kodu, töö). Aga ma tean, et see kõik ei kao kusagile ja natukene peab elus riski ka võtma muidu jään igavesti seda kahetsema.
Kuna ma lähen Austraaliasse?
Esialgu mõtlesin järgmine sügis minna, kuid mida rohkem ma mõtlema hakkasin taipasin, et ma ei jõua üle aasta oodata. Okei rahadega oleks küll siis super, saaks igakuu vaikselt koguda, sest praegu jooksen küll rahaliselt maratoni, aga jah aasta pärast võib-olla ei ole enam seda tuhinat sees ja noo kõike võib ju selle aastaga juhtuda. Niisiis plaan on minna 21 septembril, suht plaani vabalt, ainuke asi mis ma tean, on see et ma lähen!
Viisa ja kopsupilt on tehtud ja nüüd siis vaja lihtsalt oodata enda viisat. Viisaga võib minna paar päeva kuid võib lausa kuu aega minna, nii et kannatust peab varuma.
Rahadega on jah nii, et ma saaksin sügisel minna, pean ma kolmveerand palka panema iga kuu kõrvale ja elamiseks jääb umbes 100€ ... Aga kui sa midagi ikka tahad ja juba kindel kuupäev on ees, siis tõesõna sellest on kasu.
Kool?
Jah jääb pooleli, võinooh üritan akadeemilise võtta, sest terve aasta olen tundnud, et see ikka pole päris minu ala.. Arvan , et on hea mõte olla aastakese ära ja mine sa tea, võib-olla on siis mul väga suur soov see eriala ikka ära lõpetada, või saan hoopis mingi uue suuna kätte. Elame ja näeme!
Sellepärast tahangi minna, sest ma tunnen, et kõik on nii tavaline ja ennast ära ammendanud ja kuna ise ka täpselt ei tea veel, mis on minu tulevane soov, siis on see kõige mõistlikum plaan. Pealegi noorel inimesel on ju niiii raske algkapitali eluks saada, eriti kui elad Eestis ja eks see raha teenimine ka tundub seal ikka väga hea mõte.
Kuid kindlasti ei lähe ma ainult raha koguma, tahan ikka seigelda ja raisata ka!
Ja loomulikult pean ma blogi enda seiklusest, mis ilmselgelt tuleb sama segane nagu seda olen mina ja mu hullud ideed :D!
Aga jaa, võite mulle öelda küll, et ma olen puhta hull, kuid uskuge või mitte, see annab mulle ainult energiat juurde ja teadmist, et tegemist on õige otsusega.
Kõik mis teistele on natukene liiga hull mõte, on mulle täpselt paras! Hanna vanasõna :D!
Kommentaarid
Postita kommentaar