Õnnetus ei hüüa tulles..

Eile esimest korda elus tuli mulle kutsuda kiirabi. Kindlasti üks õudsamaid kogemusi minu elus, siiamaani seedin seda ja mõeldes tekivad külmavärinad, kuid sel hetkel olin ma leebelt öeldes täielikus paanikas.

Ei arvanud küll, et õhtu nii lõppeb..

Käisme õhtul vennaga Tasku üritusel ja jõudsime koju umbes südaööl, teised juba magasid aga meil mingit und ei tulnud ning vaatasime veel filmi. Sättsime juba suht magama minekuks ennast valmis, kui ma haigutasin. Oleks ma teadnud kuidas see haigutus minu jaoks lõppeb, oleksin teibiga suu kinni kleepinud. Nimelt lõualuu läks paigast ja suu enam kinni ei läinud. Seal ma siis lamasin suu lahti ja täielikus paanikas. See oli kohutav, rääkida midagi ei saanud, neelata ei saanud.

Üritasin siis vennale kuidagi, midagi mõista anda, kuid venna oli samuti shokis, seisis nõutult käed rüppes ja ei teinud midagi. Õnneks vanaema just ärkas selle lärmi peale ülesse mida see paanika ja sahmerdamine tekitas ja kutsus mulle kiirabi.

Kohati oli küll selline lämbumis tunne, neelata ju pm ei saanudgi, elu käis küll juba silmade eest läbi.

Kuna mul kunagi pole sellist asja juhtunud, siis seda enam shokis ma tegelikult olin.

Nii ma vist olin 20 minutit vähemalt suu pärani ja üritasin rahuneda ja ootasin kiirabi, iga hetkega tundsin, kuidas aina valusamaks ja krampi see kiskus.

Ma kartsin hullemat, et nad hakkavad hullult kangutama või teevad selliseid krõkse, kuid õnneks minu puhul said nad selle asja väga kiiresti paika, surusid lõualuu alla ja siis tõmbasid. Ja see hetk kui see korda sai ja suu sain lõpuks kinni panna, mul lihtsalt automaatselt hakkasid pisarad jooksma ja selline õnne tunne ja kergendus. Aga värin oli küll korralik sees, lihtsalt vaatasin kuidas põlved ja käed värisesid nagu haavalehed. Siis mõõdeti mul vererõhku ja küsiti andmeid ja läksid ära, aga tegemist oli väga toredate meedikutega.

Peale seda olin ma lihtsalt nii vaikne ja ära väsinud, ning lihtsalt kukkusin voodisse ja magasin magusalt nii kaua kuni äratuskell laskis.

Järgmine päev küll vanaema manitses mind hullult, et ma haigutaks väga ettevaatlikult, aga samas proovi sellist asja endale meelde jätta, haigutamine tuleb ju niii automaatselt.

Õnn on vähemalt see, et mul oli kedagi vähemalt kodus, kes sai helistada kiirabisse, proovi siis ise rääkida suu lahti midagi.. 

**

Ja tänasest ka midagi: Hannal on SuperMegaPikkKiireTööPäev olnud ja tegelikult ikka veel edasi on.

Täna hommiku poolikul olime Kaubamajas Buduaari turul ja müüsime seepe ja lavendli tooteid.

Tegelikult see hommik kaubamajas väsitas ikka korralikult ära, kuna igale inimesele räägid nii palju kui vähegi võimalik nendest toodetest ja suu ainult laterdas peas..

                               Eilsest hoolimata, sära silmas, ja tõeline müügimutt valmis.

Õnneks ei pidanud üksi tooteid müüma ja tõesti seltsis oli palju toredam ja aeg ka läks palju kiiremini.