Big city life..

Ma kohe pean mainima, et ma olen tõesti vist sattunud Tartu lummusesse. 

Esimine Tartu lummuse märk on see, et ma olen saanud kino pisiku, noo mulle nii meeldib kinos käija, mis sest et ma olen õpilane ja nagu ikka õpilastel raha napib aga näe kinno ikka jõuan. See on varsti sama põnev tegevus kui uusi riideid saada, nagu tõsiselt. Selle nakkuse sain kusjuures päris hiljuti, umbes kaks nädalat tagasi,eks ennem meeldis ka ikka kinos käija, aga nii tihedasti ma küll ei raatsinud käija. 

Esiteks käisin vaatamas Labürindi jooksikuid ja nüüd 31. oktoobril käisin Draculat vaatamas. Ega see Dracula mind nii väga isegi alguses ei huvitanud, ausalt öeldes jättis see lausa mind külmaks, aga kuna 31-sel oli selline pakkumine et peale 22.00 olid kõik seansid 3 euri, siis loomulikult minu reakstioon oli woohoooo  siis peab ju minema ja juhust kasutama. Kuna kõik ülejäänud filmif olid põhimõtteliselt õudukad, siis see oli ainukene film mis sobis mulle kui ka mu klassiõele Kärdile. Päeval siis juba ostsime piletid ära, kusjuures me saime ikka päris head kohad. Õhtu poole läks selline kõige suurem kino vaimustus juba üle ja siis mõtlesin küll, et noo miks ma pidin nii hilisele seansile ikka pileti ostma, aga siis oli tegu tehtud  ja pidi ikka enda koivad  kinno vedama. Aga nooh kui juba kinno jõudsime, siis oli küll jälle selline energia ja elevus sees. Kuigi ma mõtlesin algselt et ei mingit popkorni, AGA kui ma nägin kõiki inimesi popkorni topsid käes, siis oli küll, et vahet pole mis mõtlesin, ma tahan kaa. Ja loomulikult pean ära mainima, et olid alles sellel õhtul võimsad järjekorrad, põhimõtteliselt kõik kassad olid töös ja siis kaa järjekorrad ulatusid ekskalaatorini. Siis küll üks hetk oli tunne, et nääh ega mul nii suur  popkorni isu kaa pole, aga kui ise väga järjekorras ei taha istuda, siis on hea et kaaslane kaasas. Kärdi panin  järjekorda ja ise käisin vetsus ära, kui tagasi tulin oli ta juba päris kaugel ja võisin järje üle võtta. 

Kino oli päris äge, seal oli selline koht kus selle peategelase naine sai surma, noo kukkus tornist alla, seda veel meelega filmiti aeg luubis kaa, mees hüppas talle järgi- minul olid sellel hetkel lausa pisarad silmas, Kärt  aga julgustas mind, et kõik saab korda ja ta saab enda naise kätte  ja päästab ära. Aga ei päästnud ja naine saigi surma ja ma nutsin sest see oli nii kurb koht ja Kärt nuttis, siis ma nägin enda kõrval ühte tüüpi, kes vaatas meid nagu imelikke, siis juba ma naersin. Vot nii äge on minuga kinos käija.

Ma kavatsen homme jälle kinno minna, noo nagu ma ütlesin  päris surmavalt ohtlik nakkus. Aga ma lohutan end sellega, et ma lähen varsti teatrisse- wuhuuuu, siis võibolla saan uue pisiku, ei jõua ära oodata.

Teine  Tartu lummus ja võlu on see, et  õhtuti on Tartu nii ilus, nii palju valgust ja helendavaid tulukesi, ma ei jõua ära oodata kui jõuab  talv kätte ja lumi tuleb maha, siis veel eriti maagiline. Aga praegu ka  ilus, eriti mõnus on olla õhtuti kodus ja vaadata aknast ilutulestikku, see on see annelinnas elamine, kõikide ilustulestikud näen ära, mis kõige parem- see on TASUTA. Kui kino piletite pealt kokku ei suuda hoida, siis hoian ilutulestiku pealt kokku:D!

Kodu poole, tulukesed näitavad teed...