Kõik on uus septembrikuus..
Nüüd on küll päris pikk vahe sisse jäänud, kuid eks see sisse elamine võtab ikka parajal määral aega. Aga nüüd võin öelda, et olen ametlikult Tartlane.
Septembrist siis astusin kutsehariduskeskusesse, minust saab tulevane reisikorraldaja, nii, et hoidke alt.
Need kaks nädalat on läinud kuidagi väga üllatavalt kiiresti ja isegi õppida pole nii palju nagu ma arvasin. Meil on esmaspäevast -neljapäevani koolitunnid, reede see vastu on niiöelda "kodusõppimise päev", kuigi eks me kõik pea seda lihtsalt vabaks päevaks ja õpime ikka alles pühapäeva õhtul, kui muud lihtsalt üle ei jää- või noh võib-olla on niimoodi ainult minul ja kõik teised mu kursusekaaslased on tõesti niii tublid ja õpivad reedel hommikust õhtuni, mine sa tea :D
Aga muidu tunnid iseenesest on päris huvitavad, mulle niii meeldib see, et meil on väga palju grupitöid ja palju peame paarilistega koos asju tegema ning arutlema. JA MEIL EI OLE MATEMAATIKAT, oh õnnistatud on see reisikorraldus. See vastu keeli on meil sajaga. See aasta on inglise ja soomekeel, järgmine aasta lisandub juurde vene ja saksa.
Praegu jah kõik veel nii uus ja põnev, kuigi eks igatsen ikka vana kooli kaa, seal oli kõik nii teada värk, näiteks sa teadsid täpselt, mis kell sa süüa saad ja peaaegu täpselt oli menüü ka peas. Siin on see söögisaamine natukene probleemsem, kuna sa võid tõesti sööklas järjekorras seista 30 minutit ja siis pead viie minutiga kõik alla ahnitsema, või kui lõpuks saabub sinukord ja sa oled 20 minutit valmistanud ennast ette, mida siis täna võtta, selgub, et kui on sinukord tellida on see söök otsas, nii, et nälgi või võta midagi mida sa tegelikult ei taha.
Samamoodi on tunniplaaniga, eelmises koolis oli 7 nädalat üks kindel tunniplaan, siin muutub see iga nädal, vähemalt ei saa rutiini tekkida, peab ikka positiivselt mõtlema.
Ja kui ma olin terve suvi Eesti Maanteemuuseumis ja teenisin taskuraha, siis ma mõistsin, et ega ma Tartuski ilma tööta hakkama ei saa, eriti kui sa tead kui karmid reeglid kutsekas on stipendiumi saamisega, hinded peavad megahead olema ja puudumisi ka ei tohi olla. 20 tundi puudumist ja juba kurikaelas, isegi kui põhjendatud.. nii et mõnele mõtlemisainet, kes arvab, et kutsekas mõtetu ja lihtne. Igatahes tahtsin jõuda lõpuks sinna, et ma siis augusti lõpus saatsin igale poole oma cv-si ja nagu tõsiselt igalepoole: alustades koristajast ja lõpetades siis ettekandjani, viieteistkümnesse kohta kanditeerisin ja ainult kolm vastasid. Esimesed kaks oleksid minuga ainult siis tegemist teinud kui oleks täiskohaga tööd soovinud, ja siis oli üks, kes lihtsalt vajas hädasti töötajaid- Selver.
Hea on see, et sain ise valida kellaaegu ja ilusasti käija nii koolis kui ka tööl, halb Selveri puhul on see töö ise. Nimelt väga pingeline ja seljale koormav ja kuigi ma pean ennast väga elurõõmsaks ja särasilmseks inimeseks, siis selline töö võtab silmast sära ära, sa lihtsalt ei jõua inimestele naeratada ja lõpuks teed neid liigutusi täpselt nagu robot.. AGA ma lohutan end sellega, et ma hoian koguaeg silmad lahti ja otsin paremat tööd, kus mul ei ole hommikust õhtuni saba taga. Aga positiivne selle asja juures on see, et nüüd vähemalt kassa ka õpitud ja uus töökogemus jälle juures. Mul varsti CV kirju nagu laiptekk või kaltsuvaip.
Aga noh nüüd kui ma olen Tartlane, siis võin Tartu bussiliiklusest ka rääkida, alguses kui ma Tartu tulin polnud hullu midagi, kuna teadsin, et ei pea alati bussidega liiklema, kuna mul on auto ka, Siis nüüd on jah natukene täbaramad lood kuna pole autot, võinooh auto on aga mis kasu sellest on, kui see ei tööta. Nimelt peale esimest tööpäeva, sõitsin mina üle raudtee, ja siis ma taipasin, et midagi on valesti, 1 käik sisse enam ei läinud, tee mis tahad. Seal ma siis olin, punase valgusfoori taga ja nuputasin kuidas liikuma saada, õnneks sain kuidagi teise käiguga liikuma, ma tegelt ei teagi täpselt mida ma siis mõtlesin, aga ma ei uskunud, et auto katki on. Aga kui ma koju jõudsin ja natukene kõverasti parkisin, ning tahtsin tagurdada sirgeks, siis tagumine käik ei töödanud, selle asemel liikusin ette, see oli nagu esimene käik:D, oleks teadnud, oleksin seda käiku valgusfoori all kasutanud. Eks ma olin ikka parajalt paanikas ka, et mismõttes ta liigub ette. Aga noh eks see teada värk, et naised autodest nii palju midagi ei jaga, ootasingi siis isa ära, aga lõpptulemuseks oli käigukast veelrohkem tuksis. Nimelt oli käigukast all ära roostetanud, mul lihtsalt veab.
Seetõttu olen nüüd harrastanud sõita bussiga. Mis on igahommikune piin- buss on lihtsalt nii meeletult õpilasi täis, see on isegi hullem kui olla kilukarbis, see on juba nii tavaline, kui keegi sulle jala peale astub või kellegi kott sinu selga surub, või kui buss pöörab ja kõik inimesed lihtsalt vajuvad sulle selga. Bussiliiklus- see on imeline.
Aga ei muidu läheb mul hästi, ja kusjuures mul on kolmapäeval juba esimene väljasõit- me ikkagi ju turismiosakond. Ma suht põnevil, mis sest, et pean jälle bussiga sõitma:D
CIAO ja ma kirjutan varsti!
Jõudsin lõplikult 30-nenda õhtuks Tartu ja juba olin peeglilaua oma kingituste ja lilledega vallutanud.
Siin ma siis olen, enda uues kodus, natuke loppis näoga aga pole hullu:D
Mul on rõdu ja natukene rohelist, aga kõige ägedam on see, et mul on 70 kanalit .
Kui muidu oli pood 9 km kaugusel, siis nüüd on 9 sammu kaugusel.
Septembrist siis astusin kutsehariduskeskusesse, minust saab tulevane reisikorraldaja, nii, et hoidke alt.
Need kaks nädalat on läinud kuidagi väga üllatavalt kiiresti ja isegi õppida pole nii palju nagu ma arvasin. Meil on esmaspäevast -neljapäevani koolitunnid, reede see vastu on niiöelda "kodusõppimise päev", kuigi eks me kõik pea seda lihtsalt vabaks päevaks ja õpime ikka alles pühapäeva õhtul, kui muud lihtsalt üle ei jää- või noh võib-olla on niimoodi ainult minul ja kõik teised mu kursusekaaslased on tõesti niii tublid ja õpivad reedel hommikust õhtuni, mine sa tea :D
Aga muidu tunnid iseenesest on päris huvitavad, mulle niii meeldib see, et meil on väga palju grupitöid ja palju peame paarilistega koos asju tegema ning arutlema. JA MEIL EI OLE MATEMAATIKAT, oh õnnistatud on see reisikorraldus. See vastu keeli on meil sajaga. See aasta on inglise ja soomekeel, järgmine aasta lisandub juurde vene ja saksa.
Praegu jah kõik veel nii uus ja põnev, kuigi eks igatsen ikka vana kooli kaa, seal oli kõik nii teada värk, näiteks sa teadsid täpselt, mis kell sa süüa saad ja peaaegu täpselt oli menüü ka peas. Siin on see söögisaamine natukene probleemsem, kuna sa võid tõesti sööklas järjekorras seista 30 minutit ja siis pead viie minutiga kõik alla ahnitsema, või kui lõpuks saabub sinukord ja sa oled 20 minutit valmistanud ennast ette, mida siis täna võtta, selgub, et kui on sinukord tellida on see söök otsas, nii, et nälgi või võta midagi mida sa tegelikult ei taha.
Samamoodi on tunniplaaniga, eelmises koolis oli 7 nädalat üks kindel tunniplaan, siin muutub see iga nädal, vähemalt ei saa rutiini tekkida, peab ikka positiivselt mõtlema.
Ja kui ma olin terve suvi Eesti Maanteemuuseumis ja teenisin taskuraha, siis ma mõistsin, et ega ma Tartuski ilma tööta hakkama ei saa, eriti kui sa tead kui karmid reeglid kutsekas on stipendiumi saamisega, hinded peavad megahead olema ja puudumisi ka ei tohi olla. 20 tundi puudumist ja juba kurikaelas, isegi kui põhjendatud.. nii et mõnele mõtlemisainet, kes arvab, et kutsekas mõtetu ja lihtne. Igatahes tahtsin jõuda lõpuks sinna, et ma siis augusti lõpus saatsin igale poole oma cv-si ja nagu tõsiselt igalepoole: alustades koristajast ja lõpetades siis ettekandjani, viieteistkümnesse kohta kanditeerisin ja ainult kolm vastasid. Esimesed kaks oleksid minuga ainult siis tegemist teinud kui oleks täiskohaga tööd soovinud, ja siis oli üks, kes lihtsalt vajas hädasti töötajaid- Selver.
Hea on see, et sain ise valida kellaaegu ja ilusasti käija nii koolis kui ka tööl, halb Selveri puhul on see töö ise. Nimelt väga pingeline ja seljale koormav ja kuigi ma pean ennast väga elurõõmsaks ja särasilmseks inimeseks, siis selline töö võtab silmast sära ära, sa lihtsalt ei jõua inimestele naeratada ja lõpuks teed neid liigutusi täpselt nagu robot.. AGA ma lohutan end sellega, et ma hoian koguaeg silmad lahti ja otsin paremat tööd, kus mul ei ole hommikust õhtuni saba taga. Aga positiivne selle asja juures on see, et nüüd vähemalt kassa ka õpitud ja uus töökogemus jälle juures. Mul varsti CV kirju nagu laiptekk või kaltsuvaip.
Aga noh nüüd kui ma olen Tartlane, siis võin Tartu bussiliiklusest ka rääkida, alguses kui ma Tartu tulin polnud hullu midagi, kuna teadsin, et ei pea alati bussidega liiklema, kuna mul on auto ka, Siis nüüd on jah natukene täbaramad lood kuna pole autot, võinooh auto on aga mis kasu sellest on, kui see ei tööta. Nimelt peale esimest tööpäeva, sõitsin mina üle raudtee, ja siis ma taipasin, et midagi on valesti, 1 käik sisse enam ei läinud, tee mis tahad. Seal ma siis olin, punase valgusfoori taga ja nuputasin kuidas liikuma saada, õnneks sain kuidagi teise käiguga liikuma, ma tegelt ei teagi täpselt mida ma siis mõtlesin, aga ma ei uskunud, et auto katki on. Aga kui ma koju jõudsin ja natukene kõverasti parkisin, ning tahtsin tagurdada sirgeks, siis tagumine käik ei töödanud, selle asemel liikusin ette, see oli nagu esimene käik:D, oleks teadnud, oleksin seda käiku valgusfoori all kasutanud. Eks ma olin ikka parajalt paanikas ka, et mismõttes ta liigub ette. Aga noh eks see teada värk, et naised autodest nii palju midagi ei jaga, ootasingi siis isa ära, aga lõpptulemuseks oli käigukast veelrohkem tuksis. Nimelt oli käigukast all ära roostetanud, mul lihtsalt veab.
Seetõttu olen nüüd harrastanud sõita bussiga. Mis on igahommikune piin- buss on lihtsalt nii meeletult õpilasi täis, see on isegi hullem kui olla kilukarbis, see on juba nii tavaline, kui keegi sulle jala peale astub või kellegi kott sinu selga surub, või kui buss pöörab ja kõik inimesed lihtsalt vajuvad sulle selga. Bussiliiklus- see on imeline.
Aga ei muidu läheb mul hästi, ja kusjuures mul on kolmapäeval juba esimene väljasõit- me ikkagi ju turismiosakond. Ma suht põnevil, mis sest, et pean jälle bussiga sõitma:D
CIAO ja ma kirjutan varsti!
KÕIGE parem kingitus, mis võttis lausa pisara silma, oled mulle niiivõrdkallis Sõbranna(L)
Siin ma siis olen, enda uues kodus, natuke loppis näoga aga pole hullu:D
Mul on rõdu ja natukene rohelist, aga kõige ägedam on see, et mul on 70 kanalit .
Kui muidu oli pood 9 km kaugusel, siis nüüd on 9 sammu kaugusel.
Kommentaarid
Postita kommentaar