Hanna blogi

Minu esialgne plaan oli eilsega tegelikult kodus passida, puhata, pesta pesu ja vaimselt valmistada ennast ette raskeks töö nädalaks, mis hõlmab kokku 8-t päeva tööorjana. Tulemus oli aga midagi muud, kutsuti mind hoopis matkama. Proovi siis nii magusast pakkumisest keelduda, sest üksi väga ikka matkama ei viitsi minna. Ja nii siis minu lebopäevast kujunes hoopis täielik kaloripõletamise rünnak ja pesupäeva asemel tegin ainult ühe kiire töösärgi pesu:D. Aga jah neljakesi me selle matka ette võtsime. Mina, Ahto, Liina ja Kati. Õnneks läksime alles peale lõunat, nii et sai vähemalt korralikult välja magada. Ilmaga vedas ka ikka täiega, sest oli täpselt selline paras: ilma vihma ja ilma päikseta.  Matk ülesse kulges poole aeglasemalt kui matk alla, sest näiteks alguses olid segavad faktorid mustikad. Kõik kohad olid mustikaid täis ja me peatusime iga 2 meetri taga, et jälle mustikaid nosida. Käed ja suud olid kõik sinised, kohe näha, et olime hingega asja kallal, isegi Liina j...

Minu lapsepõlve kõige ehtsamad mälestused on ikka seotud suvest, kui olime emapoolse vanaema juures maal. Kuigi meil maal oli hullult suur maasikapõld, mustsõstraid, punasõstraid, kirsse ja kõike muud head ja paremat, siis ainuke asi mida meil pole väga kunagi seal olnud on aedvaarikad, võib-olla üks-kaks taime oli terve kindluse peale ja sellegi marjad sõid linnud ennem ära, kui Hanna lõpuks jaole sai. Nii et minu enamus vaarika kogemusi jääb sinna metsa kanti. Siis pole imestada, et just need metsvaarikad on need, mis toovad mulle erilist nostalgilisust. Mul tuleb meelde, kui ma käisin emaga vaarikal, sest ma polnud nõus koju jääma. Ma olin päris pisike ja ema võttis lausa mulle mu väikese sünteka metsa kaasa, et ema saaks rahus mingi aeg marju korjata. Istusin kusagil kännu otsas, mind oli lihtne ülesse ka leida, seal kus see kassikontsert oli, seal oli ka see marakratist Hanna. Vaesed metsloomad, nemad pidid küll minu pärast vist teise metsa otsa kolima tol päeval. * Ma mäle...