Hanna blogi

Eile esimest korda elus tuli mulle kutsuda kiirabi. Kindlasti üks õudsamaid kogemusi minu elus, siiamaani seedin seda ja mõeldes tekivad külmavärinad, kuid sel hetkel olin ma leebelt öeldes täielikus paanikas. Ei arvanud küll, et õhtu nii lõppeb.. Käisme õhtul vennaga Tasku üritusel ja jõudsime koju umbes südaööl, teised juba magasid aga meil mingit und ei tulnud ning vaatasime veel filmi. Sättsime juba suht magama minekuks ennast valmis, kui ma haigutasin. Oleks ma teadnud kuidas see haigutus minu jaoks lõppeb, oleksin teibiga suu kinni kleepinud. Nimelt lõualuu läks paigast ja suu enam kinni ei läinud. Seal ma siis lamasin suu lahti ja täielikus paanikas. See oli kohutav, rääkida midagi ei saanud, neelata ei saanud. Üritasin siis vennale kuidagi, midagi mõista anda, kuid venna oli samuti shokis, seisis nõutult käed rüppes ja ei teinud midagi. Õnneks vanaema just ärkas selle lärmi peale ülesse mida see paanika ja sahmerdamine tekitas ja kutsus mulle kiirabi. Kohati oli küll sel...

Täna oli täpselt selline nõme kevad ilm, niivõrd vihmane ja parajalt tuuline- kuhu jäi see mega kaunis nädalavahetuse ilm? Heameelega oleks maganud 12-neni ja isegi peale seda terve päeva toas passinud. Isegi koer ei taha sellise ilmaga välja minna. Ja ometi olin ma kella 9-sast üleval ja poole tunni pärast juba linnas. Nimelt otsustasime Avega panna riideid müüki mida enam ei kasuta. Kuna minul oli hommik vaba, siis tegelesin ise selle riiete majandusega ja viisin ilusasti asjad müüki. Kui ma elasin veel kodus, polnud mul kunagi sellist probleemi, et asju liiga palju, või et asjad ei mahu tuppa ära. Kui asju oli natukene rohkem toas kui vaja, sain alati teise tuppa asjad üle viia, või siis bööningule. Nüüd, kui elan Tartus Annelinnas ja oman ühte pisikest tuba, kus niigi enamus ruumist võtab ära raamaturiiulid ja muud kapid, ei saa ma kõiki asju endale igavesti hoida, vastasel juhul ei mahu ma varsti oma enda tuppa enam sissegi. Seal taaskasutuskeskuses ei läinud kaua, ja 10 ajal ...

Mõnikord ma mõtlen, et küll ikka auto omaniku elu on raske. Kui ma veel koolis käisin ja sierra parsaaniga sõitsin, ei pidanud ma kunagi muretsema millegi pärast. Esiteks tegemist oli juba väga vana autoga ja kui jälle auto lekkis või aken eest ära kukkus, siis võtsin seda kui tavalist asja. Ja teine hea asi oli see, et kui mingi suurem probleem oli, siis mina ei pidanud kunagi mööda töökodasi ringi käima ja enda pead vaevama.  Nüüd on mul juba aasta oma auto ja kuigi tegemist on suhteliselt uue autoga, siis ometigi olen ma selle auto peale juba päris palju närvirakke raisanud.  Suvel kõige hullem oli see, et veljed olid roostes, ning ma käisin  põhimõtteliselt iga kord, kui sõitma pidin tanklas rehve turgutamas. Ja olgem ausad, ma sain lõpuks ikka selle asja päris käppa. Talvel kui rehve pidi vahetama puhastati veljed korralikult ära, ning sellega rohkem häda pole olnud. Kuid nüüd  kuu aega tagasi hakkas mu auto uut moodi tsirkust tegema. Nimelt, kui vihma ...