Hanna blogi

Ilusat vihmast sügist teile kõigile! Viimased paar päeva on ikka tõsiselt masendavad olnud. Ausalt öeldes kohe olemine ka kehvem kui väljason ikka hommikust õhtuni selline lirts-lörts ilm. Aga ok, jätan nüüd ilma selleks korraks rahule,  tegelikult tahtsin rääkida enda teisest õppereisist mis oli 16. Oktoobril. Seekord juba liikusime kaugemale kui Saadjärvele ja tagasi. Käisime nimelt Kesk-Eestis: Põltsamaa, Võhma, Türi ja Paide. Ma usun, et reis oleks olnud palju nauditavam, kui oleks öösel ilusasti magada saanud nagu normaalsetele inimestele kohane, aga ju siis tuli välja, et ma pole normaalne. Igatahes magada sain ma kaks tundi ja ausalt öeldes ma täitsa imestasin, et mis ime mind ülesse äratas. Ma juba olin ennast ette valmistanud selleks, et magan reisi maha ja pean seletuskirja kirjutama, et miks ma ei läinud õigel ajal magama. Aga vot, jõudsin isegi õigeks ajaks busspeale, kuigi nägu rääkis enda eest. Kell 8 oli täpselt väljasõit ja see päev tundus lihtsalt nii kole p...

Nonii, lõpuks siis jõudis Hanna ka lõpuks arvuti taha, ausalt, ma pole terve nädal aega isegi jõudnud läpaka kaant ülesse tõsta, rääkimata siis veel selle sisselülitamisest. Ma isegi suvel polnud nii võõras oma läpakaga kui praegusel aja perioodil. Kuna olen päris pika lünga sisse jäänud, siis pean vist natukene seletama mis siis vahepeal juhtunud ka on. ESITEKS-  septembri lõpus panin Selveris lahkumisavalduse laua peale ja seda tegin lihtsalt enda pärast, ma tean, et vajasin mingit sissetulekut, kuid see töö oli mulle vaimselt kui ka füüsiliselt ikka päris raske. Kui oled 12 tundi jutti tööl ja 11 tundi sellest teed täie tambiga tööd siis lihtsalt selg, käed ja ka aju ütlevad lõpuks ülesse. Ja kui peale selle on seal mõned inimesed kes on nii öelda "kõrgema palgapeal "ja käsutavad sind kui jooksupoissi a´la "sul pole nagunii muud teha, mine too mulle vett", või kui nad näevad sind niisama ilma tööta istumas, MIS ON TEGELIKULT 1 MINUT PUHKUST, siis kohe rakenda...