Hanna blogi

Eile jõudsin koju, nagu PÄRIS koju. Ausalt öeldes olen ma juba väsinud sellest lõputust riiete pakkimisest ja siis jälle lahti pakkimisest. Aga samas, kui sul on mitupäeva jutti töö ja töökoht 35 km kaugusel, siis noo tõesti tuleb mõtekam ööbida juba lähedamal ,kui igapäev edasi tagasi koju kärutada, sellisel juhul ei jääks mulle senti ka hinge taha ja ainuke, mis ma saaks oleks töökogemus. Ja paljalt töökogemusega uusi riideid ei saa ja bensiini ka mitte.. Nii, et olen kõik halva alla neelanud ja elanud nii hästi enda ränduri elu, kui ma olen suutnud. Eks esimesed nädalad sellise reziimiga olid kõige hullemad, alati jätsin midagi väga praktilist koju, näiteks hambaharja või meigi eemaldaja. Ja kui järgmine kord hambahari ja meigi eemaldaja oli, unustasin hambapasta ja vatipadjad koju. See oli juba nagu see lugu: nokk kinni saba lahti. Ja siis ma kirusin enda olukorda ja tõttasin kiiresti poodi uute järele. Nüüd teine suurem mure sellisel rändajal on ilm, sest noo olgem ausad, kui sa o...

Uskuge või mitte, ma käisin täna Lottemaal. Ja kui tavaliselt minnakse sinna ikka lastega siis mina see vastu käisin ilma lapseta. Nimelt meil selline tore töökoht, kes viis meid täitsa tasuta Lottemaale. Loomulikult mina, kelle pluusid enamuselt maksavad alla euro ja üldse olen väga säästlik veidrik, võtsin loomulikult pakkumise vastu. Kuigi vara ärgata pole üldse tore. Proovi ise kaks päeva tööl olla ja siis veel vabal päeval vabatahtlikult varakult ülesse ronida. Ja ega ma väga vabatahtlikult ülesse ei ärganudki, ma lükkasin seda äratuskella veel hommikul 20 minutit edasi, nii et algne plaan teha endale meik ja juuksed krunni toppida jäi kahjuks katki. Selle asemel sõin ma kiiruga ühe pirni ja juba jooksin auto võtmed näpus kodust välja. Ja ma olin kusjuures viimane kes bussi jõudis, aga hommikul oli tõesti NIII hea magada, tunne on kirjeldamatu.. Aga õnneks ma magasin tund aega bussis, seetõttu jõudsime Pärnu kuidagi väga kiiresti.. Ennem Lottemaad pidime käima söömas kusagil Pärnu...