Hanna blogi

See aasta tuli Detsember kuidagi väga kiiresti, võinoh tegelikult on terve sügis lihtsalt minust märkamatult mööda lennanud. Aga samas kui on tegevust lähebki aeg kiiresti ja seda on mul tõesti olnud.  Aga nüüd siis räägiksin natukene enda tegemistest. Juba novembri lõpus, mõtlesin, et lihtsalt võiks kaks nädalat vahele jääda ja siis ärgata palgapäeval ja eluga edasi minna. Kuna jällegi on see raha lihtsalt kuidagi ära kadunud, aga eks arved vajavad maksmist, auto vajas talve rehve ja midagi kõhtu, et sõidaks ja nii see raha kulubki. Eelmise nädala lõpus, oli mul veel eelarve tasakaalus, kuid selle nädala alguses, juhtus jah nii, et mul tulid kohe mingid imelikud isud ja alles siis kui olin raha välja käinud, mõistsin, et nüüd veits halvasti. Õnneks oli mul üks haldjas kes laenas mulle 10neka ja nüüd ma hoian seda tõesti nagu silma tera. Et mitte libastuda, jätan ma õhtuti rahakoti näiteks koju, kui mõtlen veidike jalutama minna. Näen küll ühte-teist ja kolmandat, aga endal õnnis...

Täna sain ma esimest korda aru, mida tähendab õppida turismiosakonnas. Nimelt oli mul võimalus viiele soomlasele teha linnatuuri.  Kui meil õpetaja mainis, et on selline võimalus olin ma kohe nõus, aga seda ainult tingimusel kui ma ei pea seda üksi tegema. Kuid keegi ei tahtnud alguses minuga seda rõõmu jagada.No ma sain aru, et see on alguses võib-olla hirmutav, aga lõppuks peab ju sellest hirmust üle saama, eriti kui sa oled sellise eriala valinud. Seega ma olin kohe nõus, sest pigem alustada kohe varakult, pealegi siis saab välja vabandada, et tegemist on veel algajaga.  Mina ja Kristina olime siis need julged. Eks mõte oli alguses lihtsam kui tegelikus. Eriti kui saad sellest teada 2 päeva varem. Ei saa ju lihtsalt minna õigel ajal õigesse kohta ja rääkida. Esiteks oli vaja informatsiooni koguda, selleks oli väga hea koht turismi info keskus. Teisipäeval peale kooli tahtsingi kohe sinna info punkti minna, kuid jõudsin kohale 16.58 ja siis oli see juba kahjuks kinni, ku...

Üle pika aja käisin nädalavahetusel kodus- nagu PÄRIS kodus. Jah olen ennem ka ikka paarkorda käinud, kuid igakord on see kodus käik nii lühikeseks jäänud, põhimõtteliselt üks päev, või siis hoopiski ainult paar tundi ja siis näen venna kurba ja mossis nägu. Ega see kordki tahtsin laupäeval juba koju minna, kuna mõni tarkpea(HANNA) arvas tõsimeeli, et pühapäeval on vaja tööle minna. Aga vot ometigi üks kord läks kodu mineku aeg täpselt täppi!! See reede kui ma töö kell 9 lõpetasin helistasin esiteks enda vennale, et küsida mida ta tahab et ma talle poest tooks. Ma oleks arvanud loomulikult, et  tahab kommi ja šokolaadi ja kõik muud magusat mida ta sööb nagu leiba, aga  vastus oli ootamatu, hingas sügavalt sisse, mõtles korra ja ütles: " tead too sinki, meil on šokolaadi aga vot sinki tahaks". Sellepeale sai mul süda täis ja ma  rääkisin talle pikalt ja laialt, et külakostiks ei tooda sinki ja sink päris kallis ja ega ma mingi miljonär pole vaid olen ikka vaene õpilane j...

Ma kohe pean mainima, et ma olen tõesti vist sattunud Tartu lummusesse.  Esimine Tartu lummuse märk on see, et ma olen saanud kino pisiku, noo mulle nii meeldib kinos käija, mis sest et ma olen õpilane ja nagu ikka õpilastel raha napib aga näe kinno ikka jõuan. See on varsti sama põnev tegevus kui uusi riideid saada, nagu tõsiselt. Selle nakkuse sain kusjuures päris hiljuti, umbes kaks nädalat tagasi,eks ennem meeldis ka ikka kinos käija, aga nii tihedasti ma küll ei raatsinud käija.  Esiteks käisin vaatamas Labürindi jooksikuid ja nüüd 31. oktoobril käisin Draculat vaatamas. Ega see Dracula mind nii väga isegi alguses ei huvitanud, ausalt öeldes jättis see lausa mind külmaks, aga kuna 31-sel oli selline pakkumine et peale 22.00 olid kõik seansid 3 euri, siis loomulikult minu reakstioon oli woohoooo  siis peab ju minema ja juhust kasutama. Kuna kõik ülejäänud filmif olid põhimõtteliselt õudukad, siis see oli ainukene film mis sobis mulle kui ka mu klassiõele Kärdile. P...

Ilusat vihmast sügist teile kõigile! Viimased paar päeva on ikka tõsiselt masendavad olnud. Ausalt öeldes kohe olemine ka kehvem kui väljason ikka hommikust õhtuni selline lirts-lörts ilm. Aga ok, jätan nüüd ilma selleks korraks rahule,  tegelikult tahtsin rääkida enda teisest õppereisist mis oli 16. Oktoobril. Seekord juba liikusime kaugemale kui Saadjärvele ja tagasi. Käisime nimelt Kesk-Eestis: Põltsamaa, Võhma, Türi ja Paide. Ma usun, et reis oleks olnud palju nauditavam, kui oleks öösel ilusasti magada saanud nagu normaalsetele inimestele kohane, aga ju siis tuli välja, et ma pole normaalne. Igatahes magada sain ma kaks tundi ja ausalt öeldes ma täitsa imestasin, et mis ime mind ülesse äratas. Ma juba olin ennast ette valmistanud selleks, et magan reisi maha ja pean seletuskirja kirjutama, et miks ma ei läinud õigel ajal magama. Aga vot, jõudsin isegi õigeks ajaks busspeale, kuigi nägu rääkis enda eest. Kell 8 oli täpselt väljasõit ja see päev tundus lihtsalt nii kole p...

Nonii, lõpuks siis jõudis Hanna ka lõpuks arvuti taha, ausalt, ma pole terve nädal aega isegi jõudnud läpaka kaant ülesse tõsta, rääkimata siis veel selle sisselülitamisest. Ma isegi suvel polnud nii võõras oma läpakaga kui praegusel aja perioodil. Kuna olen päris pika lünga sisse jäänud, siis pean vist natukene seletama mis siis vahepeal juhtunud ka on. ESITEKS-  septembri lõpus panin Selveris lahkumisavalduse laua peale ja seda tegin lihtsalt enda pärast, ma tean, et vajasin mingit sissetulekut, kuid see töö oli mulle vaimselt kui ka füüsiliselt ikka päris raske. Kui oled 12 tundi jutti tööl ja 11 tundi sellest teed täie tambiga tööd siis lihtsalt selg, käed ja ka aju ütlevad lõpuks ülesse. Ja kui peale selle on seal mõned inimesed kes on nii öelda "kõrgema palgapeal "ja käsutavad sind kui jooksupoissi a´la "sul pole nagunii muud teha, mine too mulle vett", või kui nad näevad sind niisama ilma tööta istumas, MIS ON TEGELIKULT 1 MINUT PUHKUST, siis kohe rakenda...

Meie koolipäev oli täna küll vahva, ei mingit pingis istumist, nimelt oli siis meil esimene õppereis, millega jäin väga rahule. Kõige rohkem jäin rahule just sellega, et ilm oli lihtsalt niiiii mõnus, soe ja päikseline. Loomulikult karstime kõige hullemat, et tuleb mingi kole ja jube ilm, aga vot mõnikord on meil ka õnne. Eelmistel päevadel tuli koguaeg arutellu, et mida selga panna, kuna see Eesti ilm on ju teada värk, kõik rääkisid paksudest jopedest, kampsunitest ja kummikutest, eks ajasid mulle ka juba hirmu nahka, et võib-olla pean tõesti nüüd veel kummikud ka ekstra ostma. Aga õnneks ei jõudnud ma niikaugele ja parem oli kah, ma oleks  täielik tola olnud- sellisel päikselisel ja lausa kuumal ilmal kummikutega ringi kooserdada. Ma niigi mõtlesin üle ja panin kapsuni ja peale nahktagi, ükshetk olin ikka nii sulamas ja kirusin, et nii paksu kampsuni panin, aga siis kui kampsuni ära võtsin hakkas pikapeale jahe, tõsi see on, et enam suvega tegemist ei ole, kohekohe ju ametlik süg...

Nüüd on küll päris pikk vahe sisse jäänud, kuid eks see sisse elamine võtab ikka parajal määral aega. Aga nüüd võin öelda, et olen ametlikult Tartlane. Septembrist siis astusin kutsehariduskeskusesse, minust saab tulevane reisikorraldaja, nii, et hoidke alt.  Need kaks nädalat on läinud kuidagi väga üllatavalt kiiresti ja isegi õppida pole nii palju nagu ma arvasin. Meil on esmaspäevast -neljapäevani koolitunnid, reede see vastu on niiöelda "kodusõppimise päev", kuigi eks me kõik pea seda lihtsalt vabaks päevaks ja õpime ikka alles pühapäeva õhtul, kui muud lihtsalt üle ei jää- või noh võib-olla on niimoodi ainult minul ja kõik teised mu kursusekaaslased on tõesti niii tublid ja õpivad reedel hommikust õhtuni, mine sa tea :D Aga muidu tunnid iseenesest on päris huvitavad, mulle niii meeldib see, et meil on väga palju grupitöid ja palju peame paarilistega koos asju tegema ning arutlema. JA MEIL EI OLE MATEMAATIKAT, oh õnnistatud on see reisikorraldus. See vastu keeli on mei...

Eile jõudsin koju, nagu PÄRIS koju. Ausalt öeldes olen ma juba väsinud sellest lõputust riiete pakkimisest ja siis jälle lahti pakkimisest. Aga samas, kui sul on mitupäeva jutti töö ja töökoht 35 km kaugusel, siis noo tõesti tuleb mõtekam ööbida juba lähedamal ,kui igapäev edasi tagasi koju kärutada, sellisel juhul ei jääks mulle senti ka hinge taha ja ainuke, mis ma saaks oleks töökogemus. Ja paljalt töökogemusega uusi riideid ei saa ja bensiini ka mitte.. Nii, et olen kõik halva alla neelanud ja elanud nii hästi enda ränduri elu, kui ma olen suutnud. Eks esimesed nädalad sellise reziimiga olid kõige hullemad, alati jätsin midagi väga praktilist koju, näiteks hambaharja või meigi eemaldaja. Ja kui järgmine kord hambahari ja meigi eemaldaja oli, unustasin hambapasta ja vatipadjad koju. See oli juba nagu see lugu: nokk kinni saba lahti. Ja siis ma kirusin enda olukorda ja tõttasin kiiresti poodi uute järele. Nüüd teine suurem mure sellisel rändajal on ilm, sest noo olgem ausad, kui sa o...